2006/12/03

Soomlaste hundijaht: ettepanek kohtuasjas C-342/05

Roheline värav kirjutab hundijahist ja sama teeb ka kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas C-342/05: komisjon v. Soome.

Komisjon on andud Soome Euroopa Kohtusse, kuna tema hinnangul on soomlaste halduspraktika hundijahi lubamisel vastuolus loodudirektiiviga (vt hagi teadaannet).

Loodusdirektiivi artikkel 12 koosmõjus lisaga IV keelab huntide tahtliku tapmise ja püüdmise. Samas on sellest keelust võimalik artikli 16 alusel teha erandeid. Just sellele artiklile Soome ka erandite tegtemisel tugineb. Olgu öeldud, et Euroopa Kohus ei ole loodusdirektiivi artiklit 16 varem tõlgendanud.

Lisaks teeb kohtuasja huvitavaks ka see, et komisjon ei ole vaidlustanud mitte Soome õigusaktide vastuolu ühenduse õigusega ega ka mingi konkreetse juhtumi vastuolu ühenudse õigusega, vaid üldisema halduspraktika vastuolu loodusdirektiivi artikli 12 lõikega 1 ja 16 lõikega 1.

Kohtujurist Kokkott leiab, et Soome on tõepoolest rikkunud neid sätteid. Pikemalt kirjutan õiguslikust analüüsist kohtuotsuse väljakuulutamisel.

2006/12/02

Vee raamdirektiivi rikkumine Luksemburgis: C-32/05

30. novembril leidis Euroopa Kohus kohtuasjas C-32/05: komisjon v. Luksemburg, et Suurhertsogiriik on osaliselt rikkunud vee raamdirektiivist 2000/60/EÜ tulenevaid kohustusi.

Tegemist on tavalisest veidi keerukama liikmesriigi kohustuste rikkumise asjaga, kus komisjon väitis esiteks, et Luksemburg ei ole teavitanud vee raamdirektiivi ülevõtmiseks vastuvõetud üld- ja üksikaktidest ning teiseks, et Luksemburg ei ole vajalikke õigusnorme kehtestanudki.

Teine väide jagunes omakorda kaheks osaks. Esimesega väitis komisjon, et Luksemburg on rikkunud kohustust võtta veeraamdirektiivi ülevõtmiseks vastu raamseadus.

Euroopa Kohus tuletas raamseaduse vastuvõtmise kohustuse kohta meelde artikli 249 kolmanda lõigu sõnastust ja väljakujunenud kohtupraktikat:
  1. liikmesriik on kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada direktiivi täielik õigusmõju;
  2. liikmesriigil on vabadus valida vormide ja meetodite vahel, mis tagavad direktiivi eesmärgi saavutamise tema arvates parimal viisil;
  3. eelnevast tuleneb, et direktiivi ülevõtmiseks ei ole üldjuhul vaja selle teksti siseriiklikus õiguses korrata või kehtestada mingeid spetsiifilisi õigusakte. Piisata võib ka üldisemast raamistikust või ka juba olemasolevate üldpõhimõtete täitmisest, kui see tagab ka direktiivi tegeliku kohaldamise ja võimaldab üksikisikutel oma õigustest aru saada ja neile kohtus ka tugineda;
  4. sätteid, mis reguleerivad ühenduse ja liikmesriigi vahelisi suhteid, üle võtta ei tule, kui komisjon ei tõenda, et see on siiki tingimata vajalik.
Edasi märkis Euroopa Kohus, et seda, milliseid meetmeid tuleb direktiivi ülevõtmiseks liikmesriigi õiguskorras vastu võtta, tuleb analüüsida juhutmipõhiselt ja lähtudes direktiivis sisalduvaist kohustusist.

Direktiiv võib aga sisaldada väga erinevat laadi kohustusi:
  1. osa direktiive nõuavad liikmesriigi tasandil õigusaktide vastuvõtmist ning nende täitmise üle kohtuliku ja halduskontrolli kehtestamist;
  2. teised direktiivid kohustavad liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et tagada teatud üldiste ja mittemõõdetaval kujul väljendatud tulemuste saavutamine, jättes samas liikmesriikidele kaalutlusõiguse taoliste meetmete laadi üle otsustamisel;
  3. mõned direktiivid nõuavad väga täpsete ja selgete tulemuste saavutamist teatud ajavahemiku möödumisel.
Vee raamdirektiiv sisaldab mitmeid erinevaid sätteid, mis peamiselt on siiski teist tüüpi, kusjuures ühestki direktiivi sättest ei tulene kohustust võtta vastu raamseadus.

Niisamuti ei ole raamseadus vajalik ka direktiivi täieliku õigusmõju tagamiseks, kuna see ei ole selleks ainus võimalus. Nii Euroopa Kohus kui ka Luksemburgi valitsus möönavad sellest hoolimata, et see oleks direktiivi ülevõtmiseks ja eesmärgi saavutamiseks kõige lihtsam ja väga kohane viis.

Kokkuvõtteks – Euroopa Kohus leidis mõistagi, et raamseaduse vastuvõtmise kohustust veeraamdirektiivist mingil kujul ei tulene.

Kuna täiendava võimalusena oli komisjon väitnud, et Luksemburgis kehtiv veealane seadusandlus igal juhul ei võta korrektselt üle teatud direktiivist tulenevaid kohustusi, siis analüüsis Euroopa Kohus ka seda väidet.

Kohus täpsustas aga enne, mida teha siis, kui liikmesriik on ülevõtmismeetmetest teavitanud alles kostja vastuses ning komisjon on selle põhjal repliigis täpsustanud, millest täpselt seisneb liikmesriigi õiguse vastuolu direktiiviga.

Euroopa Kohus märkis, et kui kohuteelses menetluses on liikmesriigi kaitseigust arvestatud, siis eisaa „liikmesriik, kes jättis kohtueelses menetluses komisjonile märkimata, et direktiivi tuleb pidada kehtiva siseriikliku õigusega juba üle võetuks, heita komisjonile ette, et komisjon on laiendanud või muutnud kohtueelses menetluses määratletud hagi eset. […] komisjon [võib] pärast seda, kui ta on liikmesriigile ette heitnud direktiivi täies ulatuses ülevõtmata jätmist, täpsustada repliigis, et direktiivi väidetav ülevõtmine […], millele [liikmesriik] esimest korda viitas kostja vastuses, on selle direktiivi teatavate sätete osas igal juhul nõuetele mittevastav või mittetäielik“ (vt punkti 56).

Komisjon täpsustas seda vastuolu veelgi kohtuistungil. Need täpsustused luges Euroopa Kohus aga vastuvõetamatuteks, kuna Luksemburgil ei olnud nende puhul võimalust end vasturepliigiga kaitsta.

Nende nelja sätte kohta, mida Luksemburg komisjoni arvates üle ei olnud võtnud, vaata kohtuotsuse punkte 61-65 (mõistete ülevõtmine), 66-72 (meetmete koordineerimise ja kooskõlastamise kohustus valglapiirkondade piires, seda Luksemburg ei rikkunud), 73-77 (olmeveevõtmiseks kasutatavate veekogude kvaliteedistandardid) ja 78-82 (avalikkuse osalemine veemajanduskavade väljatöötamisel ja direktiivi rakendamisel).

Käsitledes esimest väidet, mis puudutas vastuvõtmismeetmetest teavitamata jätmist, märkis Euroopa Kohus, et kui liikmesriik väidab alles kostja vastuses, et ta on tegelikult ülevõtmismeetmetest teatanud, siis on ta nendest sama hästi kui teatamata jätnud, kuna vastav väide enda kaitseks oleks tulnud esitada kohtueelses menetluses.