Loodusdirektiivi artikli 6 lõige 4

26. oktoobril leidis Euroopa Kohus kohtuasjas C-239/04: komisjon v. Portugal kuulutatud otsuses, et Portugal on rikkunud loodusdirektiivi artikli 6 lõikest 4 tulenevaid kohustusi, kuna ta rajas nn Natura 2000 ala läbiva kiirtee hoolimata sellest, et selle keskkonnamõju oli hinnatud negatiivseks, ja ei tõendanud, et kiirtee sellele trassile puudusid alternatiivsed lahendused.

Kohus märkis kõigepealt, et nn Natura 2000 ala (täpsemalt Castro Verde erikaitseala) läbiva kiirtee ehitamine on vastuolus loodusdirektiivi artikli 6 lõikega 3.

Nimelt andis enne selle ehitamist koostatud keskkonnamõju hindamise kokkuvõte selgelt tunnistust kiirtee negatiivsest mõjust kaitsealale. Euroopa Kohus on aga kohtuasjas C-127/02: Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging (nn Waddenzee kohtuasi) juba otsustanud, et kavale või projektile, mis ei ole otseselt seotud asjaomase ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju, võib anda loa vaid tingimusel, et pädevad siseriiklikud asutused on kindlad, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. Sellise olukorraga on tegemist, kui teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumise suhtes.

Samas lubab loodusdirektiiv selliseid projekte siiski ellu viia artikli 6 lõike 4 alusel, kui on täidetud kaks tingimust:
1) projekti või kava elluviimiseks puuduvad alternatiivsed lahendused ja
2) see on vaja ellu viia üldiste huvide seisukohalt eriti mõjuvatel põhjustel.
Lisaks peab vastav liikmesriik rakendama vajalikke asendusmeetmeid.

Antud asjas ei olnud aga esimene tingimus täidetud – Portugali Vabariik ei olnud tõendanud, et alternatiivseid lahendusi ei ole. Kohus täpsustab ka tõendamiskoormist selle kohustuse rikkumisele tuginemisel, lükates tagasi Portugali argumendi, mille kohaselt pidanuks komisjon täpselt kirjeldama arvestamata jäetud alternatiivset lahendust ning selle teostatavust.

Portugali Vabariik oli antud asjas hinnanud küll mitmeid variante, kuid jätnud täielikult kõrvale need, mille kohaselt kiirtee kaitseala üldse ei oleks läbinud. Viimast liiki lahendusi pakkus aga alternatiivsetena komisjon (vt punkt 29).

Simple erreur de plume

Euroopa Kohtu ametlik töökeel on teatavasti prantsuse keel (selle kohta vt nt Juhend menetlusosaliste esindajatele, punkt A3). Selles keeles käib kohtusisene asjaajamine ja selles keeles koostatakse ka kohtuotsuste eelnõud ja peetakse nende sisu üle suletud uste taga aru, mille tulemusena valmib kohtuotsuse prantsuskeelne algversioon.

Samas võib konkreetse kohtuasja menetlemise keel olla hoopis mõni muu keel (vt Euroopa Kohtu kodukorra artiklit 29 ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklit 35). Euroopa Kohtu kodukorra artiklist 31 ja EAK kodukorra artiklist 37 tuleneb ka see, et kohtuotsuse autentne versioon on just nimelt menetluskeelne versioon.

Mis aga võib juhtuda, kui algselt prantsuse keeles kirjutatud kohtuotsuse tõlkimisel menetluskeelseks autentseks versiooniks läheb midagi kaduma, saame teada näiteks kohtuasjade T-67/01 ja C-167/04P põhjal.

Kohtuasjas T-67/01 ei tühistanud EAK komisjoni otsust, millega viimane määras Ekskavaatoritootjale trahvi konkurentsiõiguse väga raske rikkumise eest. Puhta juhuse tõttu jäi sõna „väga“ kohtuotsuse inglise ehk menetluskeelde tõlkimisel punkti 182 kirjutamata. Kõikides teistes keeleversioonides, k.a prantsuskeelses, on see aga omal kohal.

Apellatsioonkaebuses tugineski Ekskavaatoritootja muu hulgas ka asjaolule, et Esimese Astme Kohus on kohtuotsuse punktis nimetanud rikkumist raskeks rikkumiseks suuniste punkti 1A tähenduses, trahvi on aga määranud väga raske rikkumise eest. Seega on EAK ilmselgelt rikkunud suunistes seatud korda.

Euroopa Kohus ei lasknud ennast häirida ei sellest ega ka reeglist, et menetluskeelne versioon on autentne versioon ja märkis otsuse C-167/04 punktis 221 nõtkelt, et „[…] siinkohal on tegemist lihtsa näpuveaga“ (simple erreur de plume). Ning tegi õigesti, sest „[l]isaks sellele, et vaidlustatud kohtuotsuse kõikides teistes keeleversioonides on kasutatud mõistet „väga raske”, tuleb esile tõsta ka seda, et mõiste „raske” kasutamisel ei ole antud juhul mingit tähtsust, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktist 182 nähtub täiesti ühemõtteliselt, et tegemist on „väga raskete” rikkumistega […]“ (Ibid.).

Othello ja 32 kaubaalusetäit seesamiõli

Eesti ehitaja Mati Leppik ja Soome autojuht Ahokainen kirjutasid dokumentidesse, et veavad seesamiõli, aga lastiks oli neil väkiviina ehk peaaegu puhas piiritus, mis käepäraselt pudeldatud.

Kuna Soome võib sellist vedelikku vedada vaid vastava loa alusel, siis mõistis Soome kohus need ärimehed alkoholiseaduse n-paragrahvi alusel süüdi. Korkein oikeus, kuhu edasikaebe käigus oli jõutud, arvas, et asja lahendamiseks on vaja teada, ega selline loakord ole vastuolus kaupade vaba liikumist reguleerivate asutamislepingu sätetega.

Euroopa Kohus (kohtukoosseisus oli ka kohtunik Lõhmus) leidis otsuses C-434/04, et
a) tegemist on kaupade vaba liikumise takistusega (koguselise piiranguga samaväärse toimega meetmega EÜ artikli 28 tähenduses), kuid
b) selline takistus on õigustatud EÜ artikli 30 alusel rahvatervise ja avaliku korra kaitseks, kui
c) Soome kohus, kelle ülesanne on kontrollida, kas see takistus on ka proportsionaalne ehk on sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks ja et seda eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem ulatuslike või vähem ühendusesisest kauabandust piiravate vahenditega, ei leia, et see takistus ei ole proportsionaalne.

Otsus on ise on nagu eksamikaasuse eeskujulik vastus, viitab kõigile olulistele lahenditele (Dassonville, Cassis de Dijon, Keck ja Mithouard jne), aga lõpus teeb väikese krutski.

Prantsuskeelset Othellot Guizot 1863. aasta tõlkes võite lugeda aga kohtujurist Poiares Maduro ettepanekust samas kohtuasjas. «Le bon vin est une bonne et douce créature si on en use bien.»