26. oktoobril leidis Euroopa Kohus kohtuasjas C-239/04: komisjon v. Portugal kuulutatud otsuses, et Portugal on rikkunud loodusdirektiivi artikli 6 lõikest 4 tulenevaid kohustusi, kuna ta rajas nn Natura 2000 ala läbiva kiirtee hoolimata sellest, et selle keskkonnamõju oli hinnatud negatiivseks, ja ei tõendanud, et kiirtee sellele trassile puudusid alternatiivsed lahendused.
Kohus märkis kõigepealt, et nn Natura 2000 ala (täpsemalt Castro Verde erikaitseala) läbiva kiirtee ehitamine on vastuolus loodusdirektiivi artikli 6 lõikega 3.
Nimelt andis enne selle ehitamist koostatud keskkonnamõju hindamise kokkuvõte selgelt tunnistust kiirtee negatiivsest mõjust kaitsealale. Euroopa Kohus on aga kohtuasjas C-127/02: Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging (nn Waddenzee kohtuasi) juba otsustanud, et kavale või projektile, mis ei ole otseselt seotud asjaomase ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju, võib anda loa vaid tingimusel, et pädevad siseriiklikud asutused on kindlad, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. Sellise olukorraga on tegemist, kui teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumise suhtes.
Samas lubab loodusdirektiiv selliseid projekte siiski ellu viia artikli 6 lõike 4 alusel, kui on täidetud kaks tingimust:
1) projekti või kava elluviimiseks puuduvad alternatiivsed lahendused ja
2) see on vaja ellu viia üldiste huvide seisukohalt eriti mõjuvatel põhjustel.
Lisaks peab vastav liikmesriik rakendama vajalikke asendusmeetmeid.
Antud asjas ei olnud aga esimene tingimus täidetud – Portugali Vabariik ei olnud tõendanud, et alternatiivseid lahendusi ei ole. Kohus täpsustab ka tõendamiskoormist selle kohustuse rikkumisele tuginemisel, lükates tagasi Portugali argumendi, mille kohaselt pidanuks komisjon täpselt kirjeldama arvestamata jäetud alternatiivset lahendust ning selle teostatavust.
Portugali Vabariik oli antud asjas hinnanud küll mitmeid variante, kuid jätnud täielikult kõrvale need, mille kohaselt kiirtee kaitseala üldse ei oleks läbinud. Viimast liiki lahendusi pakkus aga alternatiivsetena komisjon (vt punkt 29).
Kohus märkis kõigepealt, et nn Natura 2000 ala (täpsemalt Castro Verde erikaitseala) läbiva kiirtee ehitamine on vastuolus loodusdirektiivi artikli 6 lõikega 3.
Nimelt andis enne selle ehitamist koostatud keskkonnamõju hindamise kokkuvõte selgelt tunnistust kiirtee negatiivsest mõjust kaitsealale. Euroopa Kohus on aga kohtuasjas C-127/02: Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging (nn Waddenzee kohtuasi) juba otsustanud, et kavale või projektile, mis ei ole otseselt seotud asjaomase ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju, võib anda loa vaid tingimusel, et pädevad siseriiklikud asutused on kindlad, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju. Sellise olukorraga on tegemist, kui teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumise suhtes.
Samas lubab loodusdirektiiv selliseid projekte siiski ellu viia artikli 6 lõike 4 alusel, kui on täidetud kaks tingimust:
1) projekti või kava elluviimiseks puuduvad alternatiivsed lahendused ja
2) see on vaja ellu viia üldiste huvide seisukohalt eriti mõjuvatel põhjustel.
Lisaks peab vastav liikmesriik rakendama vajalikke asendusmeetmeid.
Antud asjas ei olnud aga esimene tingimus täidetud – Portugali Vabariik ei olnud tõendanud, et alternatiivseid lahendusi ei ole. Kohus täpsustab ka tõendamiskoormist selle kohustuse rikkumisele tuginemisel, lükates tagasi Portugali argumendi, mille kohaselt pidanuks komisjon täpselt kirjeldama arvestamata jäetud alternatiivset lahendust ning selle teostatavust.
Portugali Vabariik oli antud asjas hinnanud küll mitmeid variante, kuid jätnud täielikult kõrvale need, mille kohaselt kiirtee kaitseala üldse ei oleks läbinud. Viimast liiki lahendusi pakkus aga alternatiivsetena komisjon (vt punkt 29).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar