Keskkonnamõju hindamine: C-2/07

Kohtuasjas C-2/07 oli vaatluse all Liège-Bierseti lennuvälja ümberehituse keskkonnamõju hindamine. Belgia kohtus menetletavas põhikohtuasjas nõuavad lennuvälja naabruses elavad isikud lennuväljal opereerivatelt äriühingutelt ja riigilt müraga tekitatud kahju hüvitamist. Vastutuse küsimuse lahendamine eeldab aga ka vastust küsimusele, et kas ja kuidas täpselt oleks tulnud selle lennuvälja ümberehitamise lubamisel viia läbi keskkonnamõju hindamine.

Otsuses viidatud kohtupraktikas esitatud tõlgendused omavad iseäranis olulist tähtsust suurte infrastruktuuriprojektide puhul, kuid pole kõrvalised ka muude projektide/kavade korral.

Kõigepealt tasub meenutada, mida teha olukorras, kus ühe suure projekti elluviimiseks ja kasutusele võtmiseks on vaja mitmesuguseid kokkuleppeid ametiasutustega ja erinevaid lube (mõeldagu siin nt mõne sadama ehitusele). Euroopa Kohus tuletas meelde kohtuotsust Wells (7. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑201/02), milles ta oli sedastanud, et kui siseriikliku õigusega nähakse ette mitmeetapiline tegevusloa andmise menetlus, tuleb projekti keskkonnamõju hindamine üldjuhul läbi viia niipea, kui on võimalik kindlaks määrata ja hinnata kõiki mõjusid, mida see projekt võib keskkonnale avaldada. Kui ühes nendest etappidest tehakse peamine otsus ja teises etapis täidesaatev otsus, mis ei või väljuda peamise otsusega määratletud piiridest, siis tuleb mõju, mida projekt võib keskkonnale avaldada, kindlaks määrata ja hinnata peamise otsuse tegemise menetluses. Ainult juhul, kui mõju on võimalik kindlaks määrata alles rakendusotsuse vastuvõtmise menetluses, tuleb hindamine läbi viia selle menetluse raames.

Esile tuleks tuua ka seda, et „tegevusloa” mõiste (direktiiv 85/337 artikli 1 lõige 2 ja artikli 2 lõige 1) on ühenduse õiguse mõiste, mistõttu võib sellena vaadelda ka nt arendaja ja haldusorgani vahelist kokkulepet, millel otseselt tegevusloa nimetust ei seisa.

Teiseks märkis Euroopa Kohus projektide osadeks jaotamise kohta (nn vorsti viilutamise meetod – salami-slicing), et regulatsiooni eesmärgist ei tohi mööda hiilida projektide osadeks jaotamise kaudu. Nende kumulatiivse mõjuga arvestamata jätmise praktilise tulemusena ei või projektid jääda hindamiskohustusest täielikult kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada direktiivi 85/337 artikli 2 lõike 1 tähenduses (vt punkt 27 ja seal viidatud kohtuotsus C-392/96).

Kolmandaks tasub märkida, et projektide puhul ei tule hinnata mitte üksnes nende vahetu elluviimisega kaasnevat mõju, vaid ka mõju, mida avaldab nende projektide elluviimisel valmiv objekt (nt lennuvälja laiendamisel tuleb kaaluda müra, mida suurenev lennuliiklus põhjustab jne) (vt otsuse punkte 41–46).

Kurioosse faktina tasub märkimist, et selles kohtuasjas kattis eelotsusetaotlus tuhat lehekülge ja kohtuasja materjalid võtsid enda alla terve keldri; kohtuotsus on aga lühike ja selge ning mahub kümnele leheküljele.

Lõpliku haldusakti muutmine/ kehtetuks tunnistamine: C-2/06

Mida teha, kui kohtuotsus on omandandu seadusjõu või haldusakti vaidlustamise tähtajad on möödunud, kuid pärast neid sündmusi langetatud Euroopa Kohtu otsusest selgub, et siseriikliku kohtu otsus või ametiasutuse haldusakt põhines ühenduse õiguse vääral tõlgendusel ja on seega justkui selle õigusega vastuolus?

Euroopa Kohus on ühelt poolt rõhutanud, et tema antud tõlgendusel ei ole mitte konstitutiivne ehk normiloov tähendus, vaid üksnes deklaratiivne tähendus, mille mõju hakkab avalduma tõlgendatud normi jõustumisest alates (C-137/94: Richardson, punkt 33). Sellesst tulenevalt peab haldusorgan Euroopa Kohtu antud tõlgendusi kohaldama ka õigussuhetele, mis on tekkinud enne vastava kohtuotsuse tegemist (C-453/00: Kühne & Heitz, punkt 22). Teiselt poolt on ta aga rõhutanud ka seda, et oluline on järgida õiguskindluse põhimõtet kui ühenduse õiguse üldprintsiipi.

Tasakaalu otsimisega ühenduse õiguse tõhususe ja õiguskindluse vahel tegelebki kohtuotsus C-2/06: Kempter, milles tõlgendatakse kohtuotsuses C-453/00: Kühne & Heitz seatud põhimõtteid.

Kühnes & Heitzis leidis Euroopa Kohus esiteks, et haldusorgan peab oma pädevuse piires kohaldama ühenduse õigusnormi Euroopa Kohtu tõlgenduses isegi neile õigussuhetele, mis on tekkinud enne eelotsuse küsimusele vastuse andmist.

Teiseks sedastas Euroopa Kohus, et niisuguse lõplikuks muutunud haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine, mis hilisema Euroopa Kohtu otsuse valguses rikub ühenduse õigust, on sellest õigusest tulenevalt (et arvestada õiguskindluse tagamise vajadusega) siiski nõutav üksnes juhul, kui:

1. haldusorganil on siseriikliku õiguse alusel selle akti kehtetuks tunnistamise õigus (Eestis on see Saksa õiguse eeskujul nõnda);
2. haldusakt on muutunud lõplikuks viimase astmena asja lahendava kohtu otsuse tulemusena;
3. see otsus põhineb Euroopa Kohtu hilisema otsuse valguses ühenduse õiguse vääral tõlgendusel, millest lähtuti ilma Euroopa Kohtult eelotsust küsimata;
4. puudutatud isik on vastava taotluse esitanud vahetult pärast hilisemast Euroopa Kohtu otsusest teadasaamist.

Kohtuotsuses Kempter on vaatluse all kolmas ja neljas tingimus. Kolmanda tingimuse kohta küsib Saksa kohus, et kas see nõuab, et asjaomane isik oleks haldusakti siseriiklikus kohtus vaidlustades tuginenud ühenduse õigusele. Neljanda tingimuse puhul vaevab kohut kahtlus seoses lõplikuks muutunud haldusakti vaidlustamise ajaliste piirangutega.

Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele eitavalt. Tema hinnangul piisab kolmanda tingimuse täitmiseks sellest, kui siseriiklik kohus on vastavat ühenduse õiguse sätet menetluses uurinud või kui ta oleks omal algatusel võinud tõstatada ühenduse õiguse kohaldamise küsimuse. Siseriiklikul kohtul ei ole ühenduse õigusest tulenevat kohustust tõstatada ühenduse õiguse kohaldamise küsimust, kui ei ole just tegemist mõne eriti olulise sättega ja tal oleks selline kohustus niisuguse siseriikliku õiguse sätte puhul.

Neljanda tingimuse kohta esitatud küsimusele vastab Euroopa Kohus samuti eitavalt, et ühenduse õigus ei näe lõplikuks muutunud haldusaktide muutmise või kehtetuks tunnistamise taotluste esitamiseks ette ajalisi piiranguid. Niisugused piirangud pole aga ka välistatud, kuid liikmesriik peab nende puhul arvestama võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.

Kiirmenetlus

Eile (29/01) avaldati Euroopa Kohtu põhikirja ja kodukorra muudatused, millega luuakse EL VI jaotisega ja EÜ IV jaotisega (vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala) seotud küsimustele vastamiseks eelotsusetaotluste lahendamise kiirmenetlus.

Kodukorra uue artikliga 104b saate tutvuda siin.

KaZaA: C-275/06

Kohtuasjas C-275/06: Promusicae pidi Euroopa Kohus leidma, kas ühenduse õigusest võib tuleneda kohustus edastada tsiviilmenetluses andmeid faile allalaadimiseks pakkuvate isikute kohta.

Promusicae tegeleb autorikatisega ja taotles Hispaania kohtus, et ühelt internetiteenuse pakkujalt nõutaks välja andmed teatud isikute kohta, kes pakkusid oma arvuti kaudu võimalust muusika(?)failide allalaadimiseks. Promusicaele olid teada nende isikute IP-aadressid ja ühenduse aeg, mis annab võimaluse nende identifitseertimiseks.

Internetiteenuse pakkuja oli aga seisukohal, et sellist infot on nii Hispaania õiguse kohaselt kui vastavalt teatud direktiividele võimalik nõuda üksnes kriminaalmenetluse raames.

Hispaania kohus küsis Euroopa Kohtult sisuliselt seda, kas direktiivid panevad liikmesriigile kohustuse võimaldada isikuandmete edastamist autoriõiguse tõhusa kaitse eesmärgil ka tsiviilmenetluses.

Euroopa Kohus leidis kõigepealt, et eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi 2002/58 kohaselt ei ole selliste isikuandmete edastamine tsiviilmenetluses põhimõtteliselt välistatud, kuid niisugust kohustust sealt liikmesriikidele samuti ei tulene.

Seejärel sedastas EK, et niisugust kohustust ei tulene ka direktiivest 2000/31 (elektrooniline kaubandus), 2001/29 (autoriõigus), 2004/48 (intellektuaalomandi õiguste rakendamine) või nende koosmõjust TRIPS‑lepingu artiklitega 41, 42 ja 47.

Edasi läheb juba põnevamaks, kuivõrd EK asub analüüsima, ega eespool antud tõlgendus riku teatud põhiõigusi (selle kaudu ühenduse õiguse üldpõhimõtteid) nagu omandiõigus ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, samuti seda, kuidas leida tasakaal nende õiguste ja õiguse vahel isikuandmete ja seega eraelu puutumatuse kaitsele.

Tsiteerigem otsuse punkti 68: "[L]iikmesriigid [peavad] eespool mainitud direktiivide ülevõtmisel jälgima, et nad tugineksid nende direktiivide sellisele tõlgendusele, mis võimaldab tagada tasakaalu erinevate ühenduse õiguskorras kaitstud põhiõiguste vahel. Järgmiseks, liikmesriikide ametiasutused ja kohtud ei pea nende direktiivide ülevõtmismeetmete rakendamisel mitte ainult tõlgendama oma siseriiklikku õigust kooskõlas nende direktiividega, vaid peavad ka jälgima, et nad ei tugineks asjaomaste direktiivide sellisele tõlgendusele, mis on vastuolus nende põhiõigustega või muude ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, näiteks proportsionaalsuse põhimõttega".

Direktiividest seega isikuandmete edastamise kohustust ei tulene. Kas nende edastamine võib olla vajalik nimetatud põhiõiguste vahelise tasakaalu saavutamiseks, on Hispaania kohtu kaaluda.

Laval

Erakordsete asjolude tottu leiate seekord yksnes viite pressiteatele.

Kollektiivne tegutsemine ja Viking Line: C-438/05

Kohtuasi C-438/05: International Transport Workers' Federation puudutab otseselt Eestit. Nimelt soovis Viking Line registreerida ühe oma laeva kulude kokkuhoiu eesmärgil Soome lipu alt ümber Eesti lipu alla. Soome meremeeste ametiühing ei olnud sellega nõus, nõudis laeva ümberregistreerimise korral endiste kollektiivlepingute kehtima jäämist, lubas streikida ja teatas Viikingite kavast ka rahvusvahelisele transporditööliste ametiühingule (ITF) Londonis. Kuna viimane võitleb muu hulgas ka mugavuslipumaade vastu, saatis ta oma liikmesühingutele tsirkulaari, milles palus neid hoiduda kollektiivläbirääkimiste pidamisest Vikingi ja selle sõsarettevõtjatega. Selle tulemusena oleks Viking saanud läbirääkimisi pidada ainult Soome ametiühingu kui selle riigi ametiühinguga, kus asub laeva kasusaav omanik. VL lükkas selle tulemusena laeva ümberregistreerimise edasi ja alustas seda taas pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Kuna ITF-i tsirkulaar oli endiselt jõus, palus ta selle Londoni kohtus tühistada.

Inglise kohus esitas Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused, milles ta küsis "sisuliselt seda", kas EÜ artikkel 43 laieneb ka ametiühingu või selle liidu kollektiivsele tegevusele, mille eesmärk on panna ettevõtjat loobuma oma asutamisvabaduse kasutamisest.

[Kõigepealt on ilmselt paslik valgustada mõiste "kollektiivne tegevus/tegutsemine" sisu. Tegemist on tõlkega prantsuskeelsest action collective'ist (i.k. collective action), mis hõlmab streiki, blokaadi, töösulgu, toetustegevust. Võimalikud eestikeelsed variandid võiksid veel olla kollektiivsed meetmed, kollektiivsed abinõud, töötüli lahendamise abinõud ... ?]

Ametiühingud leidsid, et kollektiivse tegutsemise õigus, mis hõlmab streigiõigust ja boikottide korraldamise õigust, on põhiõigus, mis tuleneb ka liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja kujutab endast seetõttu ühenduse õiguse üldpõhimõtet. EÜ artikkel 43 sellele seega ei laiene.

Euroopa Kohus sellega ei nõustunud ja sedastas, et ametiühingute kollektiivne tegevus kuulub asutamisvabaduse kohaldamisalasse.

Teine küsimus puudutas asutamisvabaduse horisontaalset vahetut õigusmõju ehk kas eraõiguslik isik (Viking Line) saab neile tugineda teise eraõigusliku isiku (antud juhul ametiühingute) vastu.

Kohtujurist Maduro märkis oma ettepaneku punktis 38, et kohtupraktika kohaselt võivad vaba liikumise sätted piirata ka teiste eraõiguslike isikute autonoomiat. Liikmesriikidevahelise isikute vaba liikumise ja teenuste vaba osutamise takistuste kõrvaldamine oleks ohustatud, kui riikide loodud tõkete kõrvaldamise muudaks olematuks takistused, mis tulenevad avaliku õigusega mittereguleeritud liitude või organisatsioonide õigusliku autonoomia teostamisest (punkt 57, viited ajaloolisele kohtupraktikale, millega võite tutvuda siin).

Euroopa Kohus jõudis selle kohtupraktika toel järeldusele, et EÜ artikkel 43 annab eraettevõtjale õigusi, millele saab tugineda ka ametiühingu või nende liidu vastu.

Seejärel hindas kohus, kas ametiühingute tegevus kujutab endast asutamisvabaduse piirangut, kas see piirang võib olla õigustatud (ning kas see on proportsionaalne?).

EK leidis, et tegemist on piiranguga. Piirangu õigustamise klassikalise skeemi kohaselt peab sellel olema legitiimne eesmärk, see peab sobima eesmärgi saavutmiseks, see peab olema vajalik (ei esine vähem piiravamaid vahendeid sama eesmärgi saavutamiseks) ega minema kaugemale selle saavutamiseks vajalikust.

Legitiimse eesmärgi kohta märkis EK, et põhimõtteliselt saab seda piirangut õigustada töötajate kaitse vajadusega, mis kujutab endast ülekaalukat avalikku huvi. Inglise kohus peab seega Londonis kontrollima, kas ka tegelikult oli ametitühingute tegevus sellele suunatud. Sealjuures peab ta kindlaks tegema, kas ametiühinguliikmete töökohad või töötingimused olid tõsise surve all (vt otsuse punktid 78-80).

Kõne all olev kollektiivne tegevus võib ka sobiv olla, aga kontrollima peab seda jällegi siseriiklik kohus. Sama kehtib ka vajalikkuse kohta.

Euroopa Kohus jagab nende aspektide kontrollimise kohta ka rea näpunäiteid. Esile tasuks tuua ehk punkti 88: ITF-i poliitika elluviimise tagamisele suunatud kollektiivse tegevuse kohta rõhutab Euroopa Kohus, et kuivõrd niisuguse poliitika tulemusel takistatakse reederitel registreerida laevu muus riigis kui see, mille kodanikud on laevade kasusaavad omanikud, ei saa sellisest tegevusest tulenevad asutamisvabaduse piirangud olla objektiivselt õigustatud. Siiski tuleb tõdeda, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sellise poliitika eesmärgiks on ka meremeeste töötingimuste kaitsmine ja parandamine.

Kollektiivse tegutsemise õiguse ja teenuste osutamise vabaduse kokkupõrked uute liikmesriikide kontekstis on vaatluse all kohtuasjas C-341/05: Laval, milles otsus tehakse teatavaks 18. detsembril! Olge valvel!

Avaldamata tõlge: C-161/06

Kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux s.r.o. pidi Euroopa Kohus ühe Tšehhi kohtu küsimise peale otsustama, kas liikmesriik saab tugineda üksikisiku vastu õigusaktile, mida selle liikmesriigi keeles ei ole ametlikult avaldatud.

Asjaolud: Skoma-Lux importis veine, aga ei täitnud mingit tolliformaalsust, mis oli ette nähtud ühes EÜ määruses. Määrust aga ei olnud avaldatud tšehhikeelses Euroopa Liidu Teataja paberil ilmunud eriväljaandes. Selle määruse rikkumise eest määrati talle Tšehhi seaduste alusel karistus, mille kohta tehtud otsuse ta kohtus vaidlustas. Skoma-Lux tugines oma kaebuses EL-iga ühinemise aktile, mille kohaselt pidid kõik enne ühinemist vastu võetud õigusaktid olema uute liikmesriikide keeltes avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.

Euroopa Kohus on varemalt leidnud, et kui ühenduse õigusakt on mõnes ametlikus keeles Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamata, siis tähendab see seda, et isikutel ei ole olnud võimalust sellega tutvuda (kohtuasi C-160/84: Oryzomyli Kavallas jt).

Käesoleva juhtumi asjaolud olid aga veidi teistsugused:
määruse mitteametlik tõlge oli avaldatud Tšehhi tolliameti kodulehel, samuti Eur-Lexis (levinud olukord kõigis uutes liikmeriikides), Skoma-Lux oli ise tegev rahvusvahelises kaubanduses ja oli selle õigusakti sisust täiesti teadlik. Järelikult ei olnud see määrus ei laiale üldsusele ega ka spetsialistidele kättesaamatu.

Euroopa Kohus leidis täna tehtud otsuses siiski ühinemisakti ja asutamislepingu teksti toel ning õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest lähtuvalt, et taolisele määrusele ei ole üksikisiku vastu võimalik tugineda.

Õiguskindluse tagamiseks peab õigusakt olema nõuetekohaselt avaldatud adressaadi ametlikus keeles (punkt 38). Nõuetekohane avaldamine tähendab aga avaldamist Euroopa Liidu Teatajas (punkt 34).

Tahaksin juhtida Teie tähelepanu ka punktile 48: "[...] kuigi ühenduse õigusaktid on tõepoolest Internetis kättesaadavad ning üksikisikud tutvuvad nendega üha sagedamini Interneti vahendusel, ei ole nende õigusaktide selline kättesaadavaks tegemine samaväärne nõuetekohase avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas, kui ühenduse õiguses puuduvad sellekohased õigusnormid". Ilmselt on aeg Eur-Lexi kuidagi reguleerida ja mõelda muu hulgas välja, kuidas saaks tutvuda õigusaktide suvalisel hetkel kehtivate versioonidega. Riigi Teataja e-versioonis on niisugune võimalus olemas, võiks olla ka Eur-Lexis.