2008/02/07

Lõpliku haldusakti muutmine/ kehtetuks tunnistamine: C-2/06

Mida teha, kui kohtuotsus on omandandu seadusjõu või haldusakti vaidlustamise tähtajad on möödunud, kuid pärast neid sündmusi langetatud Euroopa Kohtu otsusest selgub, et siseriikliku kohtu otsus või ametiasutuse haldusakt põhines ühenduse õiguse vääral tõlgendusel ja on seega justkui selle õigusega vastuolus?

Euroopa Kohus on ühelt poolt rõhutanud, et tema antud tõlgendusel ei ole mitte konstitutiivne ehk normiloov tähendus, vaid üksnes deklaratiivne tähendus, mille mõju hakkab avalduma tõlgendatud normi jõustumisest alates (C-137/94: Richardson, punkt 33). Sellesst tulenevalt peab haldusorgan Euroopa Kohtu antud tõlgendusi kohaldama ka õigussuhetele, mis on tekkinud enne vastava kohtuotsuse tegemist (C-453/00: Kühne & Heitz, punkt 22). Teiselt poolt on ta aga rõhutanud ka seda, et oluline on järgida õiguskindluse põhimõtet kui ühenduse õiguse üldprintsiipi.

Tasakaalu otsimisega ühenduse õiguse tõhususe ja õiguskindluse vahel tegelebki kohtuotsus C-2/06: Kempter, milles tõlgendatakse kohtuotsuses C-453/00: Kühne & Heitz seatud põhimõtteid.

Kühnes & Heitzis leidis Euroopa Kohus esiteks, et haldusorgan peab oma pädevuse piires kohaldama ühenduse õigusnormi Euroopa Kohtu tõlgenduses isegi neile õigussuhetele, mis on tekkinud enne eelotsuse küsimusele vastuse andmist.

Teiseks sedastas Euroopa Kohus, et niisuguse lõplikuks muutunud haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine, mis hilisema Euroopa Kohtu otsuse valguses rikub ühenduse õigust, on sellest õigusest tulenevalt (et arvestada õiguskindluse tagamise vajadusega) siiski nõutav üksnes juhul, kui:

1. haldusorganil on siseriikliku õiguse alusel selle akti kehtetuks tunnistamise õigus (Eestis on see Saksa õiguse eeskujul nõnda);
2. haldusakt on muutunud lõplikuks viimase astmena asja lahendava kohtu otsuse tulemusena;
3. see otsus põhineb Euroopa Kohtu hilisema otsuse valguses ühenduse õiguse vääral tõlgendusel, millest lähtuti ilma Euroopa Kohtult eelotsust küsimata;
4. puudutatud isik on vastava taotluse esitanud vahetult pärast hilisemast Euroopa Kohtu otsusest teadasaamist.

Kohtuotsuses Kempter on vaatluse all kolmas ja neljas tingimus. Kolmanda tingimuse kohta küsib Saksa kohus, et kas see nõuab, et asjaomane isik oleks haldusakti siseriiklikus kohtus vaidlustades tuginenud ühenduse õigusele. Neljanda tingimuse puhul vaevab kohut kahtlus seoses lõplikuks muutunud haldusakti vaidlustamise ajaliste piirangutega.

Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele eitavalt. Tema hinnangul piisab kolmanda tingimuse täitmiseks sellest, kui siseriiklik kohus on vastavat ühenduse õiguse sätet menetluses uurinud või kui ta oleks omal algatusel võinud tõstatada ühenduse õiguse kohaldamise küsimuse. Siseriiklikul kohtul ei ole ühenduse õigusest tulenevat kohustust tõstatada ühenduse õiguse kohaldamise küsimust, kui ei ole just tegemist mõne eriti olulise sättega ja tal oleks selline kohustus niisuguse siseriikliku õiguse sätte puhul.

Neljanda tingimuse kohta esitatud küsimusele vastab Euroopa Kohus samuti eitavalt, et ühenduse õigus ei näe lõplikuks muutunud haldusaktide muutmise või kehtetuks tunnistamise taotluste esitamiseks ette ajalisi piiranguid. Niisugused piirangud pole aga ka välistatud, kuid liikmesriik peab nende puhul arvestama võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.

Kommentaare ei ole: