Täna jõudis avalikkuse ette ka otsus kohtuasjas C-216/05: komisjon v. Iirimaa, milles komisjon leidis, et Iirimaal kehtestatud tasu üldsuse osalemisele keskkonnamõju hindamise menetluses on vastuolus keskkonnamõju hindamise direktiivi 85/337/EMÜ artikliga 6 (direktiiviga 97/11/EÜ muudetud versioonis, vt artikli 1 lg 8).
Komisjoni arvates tuleneb see vastuolu esiteks asjaolust, et direktiiv ei näe niisuguse tasu võtmist sõnaselgelt ette. Teiseks on tasu võtmine vastuolus direktiivi ülesehituse ja eesmärgiga, kuna mõjutab või võib mõjutada üldsust menetluses osalemisest loobuma, mis omakorda toob kaasa selle, et menetluse käigus jääb kogumata kogu vajalik informatsioon. Kolmandaks ei saa niisugune tasu olla osa üldsusega konsulteerimise üksikasjalikust korrast, mille kehtestamine on direktiivi artikli 6 lõikes 2 antud liikmesriigi pädevusse. Neljandaks takistab või võib see takistada eriti madalama sissetulekuga inimestel kmh-menetluses osalemist.
Euroopa Kohus nende argumentidega ei arvestanud, vaid leidis, et maksimaalselt 65-eurone osalemistasu ei ole keskkonnamõju hindamise direktiiviga vastuolus.
Kohus märkis kõigepealt, et esimese argumendiga ei saa nõustuda, kuna liikmesriikidel on direktiivi rakendamise meetodite valikul ulatuslik kaalutlusruum ning ühenduse õigusest ei ole võimalik tuletada eeldust, et administratiivsete tasude võtmine ühenduse õigusega reguleeritud valdkonnas oleks lubatud üksnes siis, kui see on mingis ühenduse õigusaktis selgelt ette nähtud (vt kohtuotsuse punkt 27 ja kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punkt 34).
Võimaliku takistuse kohta, mis mõjutab üldsust osalemisest loobuma, märkis Euroopa Kohus, et kuigi haldusliku iseloomuga tasu kehtestamine ei ole direktiiviga põhimõtteliselt vastuolus, ei tohi see aga olla niivõrd kõrge, et hakkaks takistama direktiivi täieliku mõju saavutamist vastavalt selle direktiivi eesmärgile ehk takistaks artiklis 6 antud osalemisõiguse kasutamist.
Euroopa Kohus märkis pikemalt põhjendamata, et 65-eurost maksimumtasu ei saa selliseks takistuseks pidada. Täpsemaid põhjendusi võib hea lugeja leida kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punktidest 43-45, millest selgub, et Iirimaa keskmist palka ja teisi administratiivseid lõivusid arvestades ei ole tegemist ülemäära suure väljaminekuga. Kohtujurist tugines oma argumentatsioonis siinkohal tõhususe põhimõttele, mille kohaselt ei tohi siseriiklikud õigusnormid muuta ühenduse õigusega antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks.
Ühe huvitava mõttevälgatusena võiks ära märkida komisjoni argumendi, mida võib lugeda kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punktist 20. Komisjon märgib seal nimelt, et sellise tasu kehtestamine on vastuolus ka EÜ artiklis 174 lõige 2 väljendatud saastaja maksab põhimõttega, kuivõrd kulud, mida peaks kandma keskkonda mõjutava tegevuse arendaja, peab niisugusel juhul kandma hoopis üldsus või isegi inimene, keda see tegevus otseselt puudutab. Täpset vastust sellele argumendile ettepanekust või otsusest ei leia; ilmselt seetõttu, et kõik ülejäänud argumendid on piisava veenvusega ümber lükatud.
Komisjoni arvates tuleneb see vastuolu esiteks asjaolust, et direktiiv ei näe niisuguse tasu võtmist sõnaselgelt ette. Teiseks on tasu võtmine vastuolus direktiivi ülesehituse ja eesmärgiga, kuna mõjutab või võib mõjutada üldsust menetluses osalemisest loobuma, mis omakorda toob kaasa selle, et menetluse käigus jääb kogumata kogu vajalik informatsioon. Kolmandaks ei saa niisugune tasu olla osa üldsusega konsulteerimise üksikasjalikust korrast, mille kehtestamine on direktiivi artikli 6 lõikes 2 antud liikmesriigi pädevusse. Neljandaks takistab või võib see takistada eriti madalama sissetulekuga inimestel kmh-menetluses osalemist.
Euroopa Kohus nende argumentidega ei arvestanud, vaid leidis, et maksimaalselt 65-eurone osalemistasu ei ole keskkonnamõju hindamise direktiiviga vastuolus.
Kohus märkis kõigepealt, et esimese argumendiga ei saa nõustuda, kuna liikmesriikidel on direktiivi rakendamise meetodite valikul ulatuslik kaalutlusruum ning ühenduse õigusest ei ole võimalik tuletada eeldust, et administratiivsete tasude võtmine ühenduse õigusega reguleeritud valdkonnas oleks lubatud üksnes siis, kui see on mingis ühenduse õigusaktis selgelt ette nähtud (vt kohtuotsuse punkt 27 ja kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punkt 34).
Võimaliku takistuse kohta, mis mõjutab üldsust osalemisest loobuma, märkis Euroopa Kohus, et kuigi haldusliku iseloomuga tasu kehtestamine ei ole direktiiviga põhimõtteliselt vastuolus, ei tohi see aga olla niivõrd kõrge, et hakkaks takistama direktiivi täieliku mõju saavutamist vastavalt selle direktiivi eesmärgile ehk takistaks artiklis 6 antud osalemisõiguse kasutamist.
Euroopa Kohus märkis pikemalt põhjendamata, et 65-eurost maksimumtasu ei saa selliseks takistuseks pidada. Täpsemaid põhjendusi võib hea lugeja leida kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punktidest 43-45, millest selgub, et Iirimaa keskmist palka ja teisi administratiivseid lõivusid arvestades ei ole tegemist ülemäära suure väljaminekuga. Kohtujurist tugines oma argumentatsioonis siinkohal tõhususe põhimõttele, mille kohaselt ei tohi siseriiklikud õigusnormid muuta ühenduse õigusega antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks.
Ühe huvitava mõttevälgatusena võiks ära märkida komisjoni argumendi, mida võib lugeda kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punktist 20. Komisjon märgib seal nimelt, et sellise tasu kehtestamine on vastuolus ka EÜ artiklis 174 lõige 2 väljendatud saastaja maksab põhimõttega, kuivõrd kulud, mida peaks kandma keskkonda mõjutava tegevuse arendaja, peab niisugusel juhul kandma hoopis üldsus või isegi inimene, keda see tegevus otseselt puudutab. Täpset vastust sellele argumendile ettepanekust või otsusest ei leia; ilmselt seetõttu, et kõik ülejäänud argumendid on piisava veenvusega ümber lükatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar