23. novembril kuulutatud kohtuotsuses C-486/04: komisjon v. Itaalia leidis Euroopa Kohus, et Itaalia Vabariik on rikkunud keskkonnamõju hindamise direktiivi 85/337/EMÜ (edasspidi 'kmh direktiiv'; direktiiviga 97/11/EÜ muudetud versioonis) teatud sätteid.
Probleem tõusetus sellest, et Itaalia valitsus lähtus kmh direktiivi mõistete sisustamisel jäätmedirektiivist 75/442/EMÜ (direktiiviga 91/156 muudetud versioonis) tulenevaid definitsioone.
Kmh direktiivil on kaks lisa. I lisas on loetletud projektid, mille keskkonnamõju tuleb liikmesriikides kindlasti hinnata. Nende seas tuleb hinnata ka niisuguste rajatiste keskkonnamõju, mis on mõeldud ohtlike jäätmete (s.o jäätmed, mille suhtes kohaldatakse nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta) kõrvaldamiseks põletamise, keemilise töötlemise, nagu see on määratletud direktiivis 75/442, või lõppladustamise teel. Samuti tuleb keskkonnamõju hinnata üle 100-tonnise päevavõimsusega rajatiste puhul, mis on mõeldud tavajäätmete kõrvaldamiseks põletamise või keemilise töötlemise teel, nagu on määratletud direktiivis 75/442.
II lisas on loetletud projektid, mille puhul tuleb keskkonnamõju hindamise vajadust kaaluda kas juhtumipõhiselt või kehtestades mingid üldised kriteeriumid selleks, et kõigi tõenäoliselt olulise mõjuga projektide puhul saaks keskkonnamõju hindamine läbi viidud. Nõnda on see näiteks I lisaga hõlmamata jäätmekõrvaldusrajatiste puhul.
Jäätmete kõrvaldamist kmh direktiivis defineeritud ei ole. Küll aga on näitlik loetelu kõrvaldamistoimingutest antud jäätmedirektiivis, mille direktiiviga 91/156 muudetud versioonile Itaalia vabariik tugines, kui ta väitis, et Massafras püstitatud kahe jäätmekäitlusrajatise puhul ei tulnudki keskkonnamõju hinnata.
Nimelt tegeletakse Massafra rajatistes jäätmedirektiivi muudetud sõnastuse tähenduses jäätmete taaskasutamisega. Jäätmedirektiivi algversioonis sisaldunud „kõrvaldamise“ definitsiooniga oli samas hõlmatud ka muudetud versioonis taaskasutamiseks nimetatud toimingud.
Kuna Itaalia arvates oli tegemist taaskasutusrajatistega, siis kohaldas ta nendele jäätmedirektiivi artiklis 11 ettenähtud erimenetlust ehk vabastas need loa taotlemise kohustusest ja koos sellega ka keskkonnamõju hindamise kohustusest. Komisjoni arvates olid nii selline käitumine kui ka selle aluseks olnud õigusnormid vastuolus kmh direktiiviga.
Euroopa Kohus leidis, et kmh direktiivis kasutatud jäätmete kõrvaldamise mõiste hõlmab nii jäätmedirektiivi tähenduses kõrvaldamistoiminguid kui ka taaskasutustoiminguid.
Kohus tuletas kõigepealt meelde, mida tähendab jäätmete taaskasutustoiming, märkides, et selle põhitunnus on jäätmetele mingi uue kasuliku funktsiooni andmine, mis aitab säästa loodusressursse, mida oleks muidu tulnud selle funktsiooni täitmiseks kasutada (vt punkti 41 ja seal viidatud kohtupraktikat).
On ilmselge, et selline tunnus ei mõjuta aga mingil moel taaskasutustoimingu kui sellise mõju keskkonnale. Niisugune toiming võib avaldada keskkonnale olulist mõju niisamuti nagu kõrvaldamistoiming.
Sellele ja veel kahele argumendile (vt punkte 42 ja 43) tuginedes leidis Euroopa Kohus, et kmh direktiivi mõiste on iseseisev mõiste, mille sisu peab vastama direktiivi eesmärgile. Direktiivi eesmärk on aga tagada kõigi oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivate projektide mõju hindamine enne neile loa andmist. Seega hõlmab selle I lisa punktides 9 ja 10 ja II lisa punktis 11 kasutatud mõiste ka jäätmete taaskasutust.
Edasi hindas Euroopa Kohus sellest mõistest lähtuvalt Itaalia vastvate õigusaktide kooskõla kmh direktiiviga.
Huvitavam osa on siinkohal ehk kohtuotsuse punktides 51-60, kus analüüsitakse, kuidas suhestuvad omavahel jäätmedirektiivi artiklis 11 ettenähtud võimalus vabastada teatud taaskasutusrajatised loa omamise kohustusest ja kohustus hinnata nende taaskasutusrajatiste keskkonnamõju, mis kuuluvad kmh direktiivi II lisa kohaldamisalasse. Kohtu otsusest võib järeldada sisuliselt seda, et rajatise võib küll loakohustusest vabastada, kuid keskkonnamõju tuleb igal juhul hinnata, kui see võib olla oluline.
Probleem tõusetus sellest, et Itaalia valitsus lähtus kmh direktiivi mõistete sisustamisel jäätmedirektiivist 75/442/EMÜ (direktiiviga 91/156 muudetud versioonis) tulenevaid definitsioone.
Kmh direktiivil on kaks lisa. I lisas on loetletud projektid, mille keskkonnamõju tuleb liikmesriikides kindlasti hinnata. Nende seas tuleb hinnata ka niisuguste rajatiste keskkonnamõju, mis on mõeldud ohtlike jäätmete (s.o jäätmed, mille suhtes kohaldatakse nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta) kõrvaldamiseks põletamise, keemilise töötlemise, nagu see on määratletud direktiivis 75/442, või lõppladustamise teel. Samuti tuleb keskkonnamõju hinnata üle 100-tonnise päevavõimsusega rajatiste puhul, mis on mõeldud tavajäätmete kõrvaldamiseks põletamise või keemilise töötlemise teel, nagu on määratletud direktiivis 75/442.
II lisas on loetletud projektid, mille puhul tuleb keskkonnamõju hindamise vajadust kaaluda kas juhtumipõhiselt või kehtestades mingid üldised kriteeriumid selleks, et kõigi tõenäoliselt olulise mõjuga projektide puhul saaks keskkonnamõju hindamine läbi viidud. Nõnda on see näiteks I lisaga hõlmamata jäätmekõrvaldusrajatiste puhul.
Jäätmete kõrvaldamist kmh direktiivis defineeritud ei ole. Küll aga on näitlik loetelu kõrvaldamistoimingutest antud jäätmedirektiivis, mille direktiiviga 91/156 muudetud versioonile Itaalia vabariik tugines, kui ta väitis, et Massafras püstitatud kahe jäätmekäitlusrajatise puhul ei tulnudki keskkonnamõju hinnata.
Nimelt tegeletakse Massafra rajatistes jäätmedirektiivi muudetud sõnastuse tähenduses jäätmete taaskasutamisega. Jäätmedirektiivi algversioonis sisaldunud „kõrvaldamise“ definitsiooniga oli samas hõlmatud ka muudetud versioonis taaskasutamiseks nimetatud toimingud.
Kuna Itaalia arvates oli tegemist taaskasutusrajatistega, siis kohaldas ta nendele jäätmedirektiivi artiklis 11 ettenähtud erimenetlust ehk vabastas need loa taotlemise kohustusest ja koos sellega ka keskkonnamõju hindamise kohustusest. Komisjoni arvates olid nii selline käitumine kui ka selle aluseks olnud õigusnormid vastuolus kmh direktiiviga.
Euroopa Kohus leidis, et kmh direktiivis kasutatud jäätmete kõrvaldamise mõiste hõlmab nii jäätmedirektiivi tähenduses kõrvaldamistoiminguid kui ka taaskasutustoiminguid.
Kohus tuletas kõigepealt meelde, mida tähendab jäätmete taaskasutustoiming, märkides, et selle põhitunnus on jäätmetele mingi uue kasuliku funktsiooni andmine, mis aitab säästa loodusressursse, mida oleks muidu tulnud selle funktsiooni täitmiseks kasutada (vt punkti 41 ja seal viidatud kohtupraktikat).
On ilmselge, et selline tunnus ei mõjuta aga mingil moel taaskasutustoimingu kui sellise mõju keskkonnale. Niisugune toiming võib avaldada keskkonnale olulist mõju niisamuti nagu kõrvaldamistoiming.
Sellele ja veel kahele argumendile (vt punkte 42 ja 43) tuginedes leidis Euroopa Kohus, et kmh direktiivi mõiste on iseseisev mõiste, mille sisu peab vastama direktiivi eesmärgile. Direktiivi eesmärk on aga tagada kõigi oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivate projektide mõju hindamine enne neile loa andmist. Seega hõlmab selle I lisa punktides 9 ja 10 ja II lisa punktis 11 kasutatud mõiste ka jäätmete taaskasutust.
Edasi hindas Euroopa Kohus sellest mõistest lähtuvalt Itaalia vastvate õigusaktide kooskõla kmh direktiiviga.
Huvitavam osa on siinkohal ehk kohtuotsuse punktides 51-60, kus analüüsitakse, kuidas suhestuvad omavahel jäätmedirektiivi artiklis 11 ettenähtud võimalus vabastada teatud taaskasutusrajatised loa omamise kohustusest ja kohustus hinnata nende taaskasutusrajatiste keskkonnamõju, mis kuuluvad kmh direktiivi II lisa kohaldamisalasse. Kohtu otsusest võib järeldada sisuliselt seda, et rajatise võib küll loakohustusest vabastada, kuid keskkonnamõju tuleb igal juhul hinnata, kui see võib olla oluline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar