Tšernobõli nädala lõpetuseks esitatakse suurele ringile järgmine küsimus: „Kuidas on Tšernobõli katastroof seotud sõnapaari Euroopa Parlament esinemisega Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 230 lõigus 2?”
Antakse igaks petteks ka vastus:
Juhtus nõnda, et nõukogu võttis vastusena Tšernobõlis toimunud õnnetusele ja oma hirmule kiiritatud toidukraami ees 22. detsembril 1987 vastu ühe määruse, milles ta kehtestas toiduainete ja loomasööda radioaktiivse saastatuse piirmäärad tuumaavariide korral. Seda tegi ta aga Euratomi lepingu artikli 31 alusel, millega parlament ei saanud kuidagi nõustuda, kuna see võttis temalt õiguse rääkida sisukamalt kaasa antud õigusakti vastuvõtmisel. Parlament leidis, et sobiv õiguslik alus oleks olnud EMÜ 100a (muudetuna EÜ artikkel 95). Selgituseks: esimene variant nõudis vaid parlamendiga konsulteerimist, samas kui teine variant nägi ette koostöömenetluse, mis oli lepingusse viidud verivärske Ühtse Euroopa aktiga tehtud muudatusega. Mõistagi soovis parlament talle värskelt antud õigusi kasutada nii palju kui võimalik.
Oma seisukohtade laiemaks tutvustamiseks pöördus parlament 4. märtsil 1988 Euroopa Kohtusse ja nõudis EMÜ artikli 173 alusel määruse tühistamist. Muret valmistas aga tõsiasi, et mainitud artikkel kõlas sel päeval nõnda: „[…]Euroopa Kohtu pädevuses [on] lahendada liikmesriigi, nõukogu või komisjoni hagisid […]”. Ehk ei sõnagi parlamendi hagidest.
Kohus oli suuremeelne või siis toimekas/aktiivne/aktivistlik. Võttes ilmselt arvesse oma eelnevat praktikat parlamendi menetlusõiguste laiendamisel (138/79: Roquette Frères v. nõukogu ja 139/79: Maizena v. nõukogu [parlamendil on samasugune õigus astuda menetlusse nagu kõigil teistel institutsioonidel ning kui õigusakti vastuvõtmiseks on vaja konsulteerida parlamendiga, siis tuleb seda ka teha]; 294/83: Parti Ecologiste v. Parlament (punktid 23 ja 25) [Euroopa Kohtus on võimalik vaidlustada ka parlamendi õigusakte ehk parlament võib 230 alusel esitatud tühistamishagis olla kostjaks ning seda vaatamata asjaolule, et Parlamendi õigusaktide vaidlustamist art 230 lg 1 tolleaegne sõnastus ette ei näinud]) leidis Euroopa Kohus kohtuasjas C-70/88, et parlament võib esitada Euroopa Kohtule tühistamishagi nõukogu või komisjoni õigusakti peale, kuid üksnes siis, kui see hagi on suunatud ainult parlamendi õiguste kaitsele ja seda põhjendatakse vaid nende õiguste rikkumisega.
Parlament seda õigust ka innukalt kasutas ning 1992. aastal lisasid Isakesed selle Euroopa Liidu lepinguga EÜ artikli 173 ametlikku teksti: „[…] Euroopa Kohtu pädevuses [on] Euroopa Parlamendi ja EKP poolt oma õiguste kaitseks esitatud hagid.”. 2001. aastal ja Nice'i lepingus jõudsid Isakesed aga nii kaugele, et andsid Euroopa Parlamendile piiramatu kaebeõiguse.
Vastust küsimusele võib seega illustreerida nõnda: Tšernobõli plahvatus –> hirm -> määrus -> hagi Euroopa Kohtule -> Kohtu suuremeelsus -> EMÜ lepingu muutmine 1992. aastal -> Isakeste suuremeelsus EÜ lepingu muutmisel Nice'i lepinguga.
Põhiküsimus puudutas antud asjas õigusliku aluse valikut erinevate lepingute vahel ja parlament kaotas. Õigusliku aluse valik on ka siinsete sissekannete järgmine teema – 2. mail teeb Euroopa Kohus teatavaks oma seisukoha kahes EÜ artikleid 308 ja 95 puudutavas otsuses (C-436/03 ja C-217/04).
Antakse igaks petteks ka vastus:
Juhtus nõnda, et nõukogu võttis vastusena Tšernobõlis toimunud õnnetusele ja oma hirmule kiiritatud toidukraami ees 22. detsembril 1987 vastu ühe määruse, milles ta kehtestas toiduainete ja loomasööda radioaktiivse saastatuse piirmäärad tuumaavariide korral. Seda tegi ta aga Euratomi lepingu artikli 31 alusel, millega parlament ei saanud kuidagi nõustuda, kuna see võttis temalt õiguse rääkida sisukamalt kaasa antud õigusakti vastuvõtmisel. Parlament leidis, et sobiv õiguslik alus oleks olnud EMÜ 100a (muudetuna EÜ artikkel 95). Selgituseks: esimene variant nõudis vaid parlamendiga konsulteerimist, samas kui teine variant nägi ette koostöömenetluse, mis oli lepingusse viidud verivärske Ühtse Euroopa aktiga tehtud muudatusega. Mõistagi soovis parlament talle värskelt antud õigusi kasutada nii palju kui võimalik.
Oma seisukohtade laiemaks tutvustamiseks pöördus parlament 4. märtsil 1988 Euroopa Kohtusse ja nõudis EMÜ artikli 173 alusel määruse tühistamist. Muret valmistas aga tõsiasi, et mainitud artikkel kõlas sel päeval nõnda: „[…]Euroopa Kohtu pädevuses [on] lahendada liikmesriigi, nõukogu või komisjoni hagisid […]”. Ehk ei sõnagi parlamendi hagidest.
Kohus oli suuremeelne või siis toimekas/aktiivne/aktivistlik. Võttes ilmselt arvesse oma eelnevat praktikat parlamendi menetlusõiguste laiendamisel (138/79: Roquette Frères v. nõukogu ja 139/79: Maizena v. nõukogu [parlamendil on samasugune õigus astuda menetlusse nagu kõigil teistel institutsioonidel ning kui õigusakti vastuvõtmiseks on vaja konsulteerida parlamendiga, siis tuleb seda ka teha]; 294/83: Parti Ecologiste v. Parlament (punktid 23 ja 25) [Euroopa Kohtus on võimalik vaidlustada ka parlamendi õigusakte ehk parlament võib 230 alusel esitatud tühistamishagis olla kostjaks ning seda vaatamata asjaolule, et Parlamendi õigusaktide vaidlustamist art 230 lg 1 tolleaegne sõnastus ette ei näinud]) leidis Euroopa Kohus kohtuasjas C-70/88, et parlament võib esitada Euroopa Kohtule tühistamishagi nõukogu või komisjoni õigusakti peale, kuid üksnes siis, kui see hagi on suunatud ainult parlamendi õiguste kaitsele ja seda põhjendatakse vaid nende õiguste rikkumisega.
Parlament seda õigust ka innukalt kasutas ning 1992. aastal lisasid Isakesed selle Euroopa Liidu lepinguga EÜ artikli 173 ametlikku teksti: „[…] Euroopa Kohtu pädevuses [on] Euroopa Parlamendi ja EKP poolt oma õiguste kaitseks esitatud hagid.”. 2001. aastal ja Nice'i lepingus jõudsid Isakesed aga nii kaugele, et andsid Euroopa Parlamendile piiramatu kaebeõiguse.
Vastust küsimusele võib seega illustreerida nõnda: Tšernobõli plahvatus –> hirm -> määrus -> hagi Euroopa Kohtule -> Kohtu suuremeelsus -> EMÜ lepingu muutmine 1992. aastal -> Isakeste suuremeelsus EÜ lepingu muutmisel Nice'i lepinguga.
Põhiküsimus puudutas antud asjas õigusliku aluse valikut erinevate lepingute vahel ja parlament kaotas. Õigusliku aluse valik on ka siinsete sissekannete järgmine teema – 2. mail teeb Euroopa Kohus teatavaks oma seisukoha kahes EÜ artikleid 308 ja 95 puudutavas otsuses (C-436/03 ja C-217/04).
