Eesti elektrituru avamine: C-413/04

Täna jõudis lahendini esimene otseselt Eestit puudutav kohtuasi C-413/04: Euroopa Parlament v. nõukogu.

• Asjaolud

Kohtuvaidlus sai alguse sellest, et Euroopa Liidu Nõukogu võttis 28. juunil 2004 (kuupäevad on siin üliolulised!) vastu direktiivi 2004/85/EÜ (edaspidi „vaidlusalune direktiiv“), et kohandada 26. juunil 2003 vastu võetud elektrienergia siseturu direktiivi 2003/54/EÜ teatavaid sätteid Eesti suhtes.

Direktiiviga 2003/54 oli varem tunnistatud kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta. Sellest direktiivist oli Eestile tema Euroopa Liiduga ühinemist käsitlevale lepingule lisatud aktis (edaspidi „ühinemisakt“) tehtud üks erand. Nimelt oli kuni 31. detsembrini 2008 ajutiselt edasi lükatud direktiivi 96/92/EÜ artikli 19 lõikes 2 sisalduv elektrituru teatud tarbijatele avamise kohustus.

Direktiiviga 2003/54 kiirendati aga oluliselt elektrienergiaturu avamise protsessi ja nähti artikli 21 lõike 1 punktides b ja c ette, et alates 2007. aasta 1. juulist peab kogu elektriturg olema avatud.

Eesti pöördus 17. septembril 2003 komisjoni poole ja tuginedes ühinemisakti artiklile 57, palus muuta direktiivi 2003/54, et võtta arvesse ühinemisaktis ettenähtud erandit.

Komisjon koostas vastava muudatusettepaneku, mille õiguslikeks alusteks olid mitte ühinemisakti sätted vaid EÜ asutamislepingu artikli 47 lõige 2 ning artiklid 55 ja 95.

Nõukogu võttis aga komisjoni ettepaneku sisuliselt muutmatul kujul 28. juunil 2004 vastu hoopis ühinemisakti artikli 57 alusel. Põhjendas ta sellist lahendust vajadusega see direktiiv kiiresti vastu võtta enne kui saabub 1. juuli 2004, mil osa elektriturust peaks olema avatud. Ühinemisakti artikli 57 alusel direktiivi vastuvõtmine ei eeldanud nimelt Euroopa Parlamendi osalemist õigusloomeprotsessis.

Euroopa Parlamendile selline asjade kulg ei sobinud ning ta esitas Euroopa Kohtule hagi, milles nõudis vaidlusaluse direktiivi tühistamist, kuna ta leidis, et see oleks tulnud vastu võtta EÜ asutamislpeingus sätestatud tavapärast õigusloomemenetlust järgides ja samadel alustel kui direktiiv 2003/54. Viidatagu siinkohal sarnaseid õigusliku aluse vaidluseid käsitlevaile kirjutistele siinses blogis.

• Euroopa Kohtu hinnang

Euroopa Kohus piiritles kõigepealt artikli 57 kohaldamisala ehk tegi kindlaks milliseid õigusakte selle alusel võib vastu võtta (artikli teksti, kallis lugeja, kui sa peaksid olemas olema, vt palun kohtuotsuse punktist 14).

Nimelt saab selle alusel vastu võtta üksnes ühenduse õigusaktide „kohandusi“, mille eesmärk on muuta ühinemiseelsed õigusaktid uutes liikmesriikides kohaldatavateks. Ajutisi erandeid nendest õigusaktidest selle alusel vastu võtta ei saa (vt kohtuotsuse punkte 30-38). Niisuguste erandite vastuvõtmiseks on ühinemisaktis artikkel 55, mis näeb ette palju rangemad tingimused (lubatud vaid ühinemisläbirääkimiste lõppemise [1/11/02] ja ühinemislepingu allkirjastamise kuupäeva [16/4/03] vahel vastuvõetud õigusaktide puhul + nõukogu ühehäälsuse nõue ehk seda ei oleks 26. juunil 2003 vastu võetud direktiivi 2003/54 kohta saanudki kasutada).

Seejärel märkis Euroopa Kohus, et vaidlusalune direktiiv sisaldab nii ajutisi erandeid kui ka kohandusi (vt kohtuotsuse punkte 39-54). Siinkohal läheb kohtuotsuse argumentatsioon lahku kohtujurist Geelhoedi ettepaneku argumentatisoonist, kus selliste peensusteni ei laskutud.

Kohandusena käsitleb Euroopa Kohus seda osa vaidlusalusest direktiivist, mis tagab direktiivis 96/92 kohta tehtud erandi arvestamise uue direktiiviga 2003/54 kehtestatud õiguslikus raamistikus. Euroopa Kohus leidis nimelt, et direktiivi 96/92 tühistamisega sellest tehtud erand kehtivust ei kaotanud (niisugune oli ka Eesti valitsuse seisukoht). Seda seetõttu, et kõnesolev erand on ette nähtud ühinemisaktis ehk esmase õiguse allikas, mistõttu tavalise direktiiviga nagu 2003/54 seda muuta ei saa. Teiseks on ka direktiivis 2003/54 märgitud, et tegu on eelmise direktiivi jätkuga (vt kohtuotsuse punkte 40-45). Samas tuli seda erandit kohandada direktiiviga 2003/54 sätestatud uute turuavamiskohustustega, mille kohaselt tuleb 1. juuliks 2007 avada elektriturg kõigile tarbijaile. Seega võis direktiivi selles osas, milles see puudutas uute kohustuste täitmise edasilükkamist kuni ühinemisaktis kehtestatud tähtaja lõppemiseni, selle õiguspäraselt vastu võtta artikli 57 alusel.

Samas kehtestati vaidlusaluse direktiiviga märgatavalt pikem üleminekuperiood kui oli ette nähtud ühinemisaktis ehk 2003 aasta 31. detsembri asemel kuni 2012 aasta lõpuni (vt selle kohta kohtuotsuse punkti 53).

Niisugusi täiendavaid erandeid ühinemisakti artikli 57 alusel anda ei saa (vt kohtuotsuse punkte 54-61).

Kohtuotsuse punktides 62-76 selgitab Euroopa Kohus, kuidas need täiendavad erandid oleks tulnud vastu võtta EÜ asutamislepingu alusel.

• Tulemus

Kokkuvõttes tühistab Euroopa Kohus selle direktiivi nende täiendavate ajutiste erandite osas ning selle tulemusena jääb kehtima vana erand, mille lõppemisel 31. detsembril 2008 peab Eesti kogu elektriturg olema avatud kõigile tarbijaile.

Ilmselt see siiski nõnda olema ei saa, kuna kahe järgneva aasta jooksul jõutakse vastu võtta seda erandit pikendav direktiiv ning siis juba õigel õiguslikul alusel ja tavapärast menetlust järgides. Ilmselt ei põhjusta see mingeid raskusi, kuna kõik asjaosalised näivad olevat põhimõtteliselt nõus, et vaidlusaluse direktiivi sisu on igati vastuvõetav (vt selle kohta ka kohtuotsuse punkti 90).

Keskkonnamõju hindamise direktiivi ja jäätmedirektiivi seostest: C-486/04

23. novembril kuulutatud kohtuotsuses C-486/04: komisjon v. Itaalia leidis Euroopa Kohus, et Itaalia Vabariik on rikkunud keskkonnamõju hindamise direktiivi 85/337/EMÜ (edasspidi 'kmh direktiiv'; direktiiviga 97/11/EÜ muudetud versioonis) teatud sätteid.

Probleem tõusetus sellest, et Itaalia valitsus lähtus kmh direktiivi mõistete sisustamisel jäätmedirektiivist 75/442/EMÜ (direktiiviga 91/156 muudetud versioonis) tulenevaid definitsioone.

Kmh direktiivil on kaks lisa. I lisas on loetletud projektid, mille keskkonnamõju tuleb liikmesriikides kindlasti hinnata. Nende seas tuleb hinnata ka niisuguste rajatiste keskkonnamõju, mis on mõeldud ohtlike jäätmete (s.o jäätmed, mille suhtes kohaldatakse nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta) kõrvaldamiseks põletamise, keemilise töötlemise, nagu see on määratletud direktiivis 75/442, või lõppladustamise teel. Samuti tuleb keskkonnamõju hinnata üle 100-tonnise päevavõimsusega rajatiste puhul, mis on mõeldud tavajäätmete kõrvaldamiseks põletamise või keemilise töötlemise teel, nagu on määratletud direktiivis 75/442.

II lisas on loetletud projektid, mille puhul tuleb keskkonnamõju hindamise vajadust kaaluda kas juhtumipõhiselt või kehtestades mingid üldised kriteeriumid selleks, et kõigi tõenäoliselt olulise mõjuga projektide puhul saaks keskkonnamõju hindamine läbi viidud. Nõnda on see näiteks I lisaga hõlmamata jäätmekõrvaldusrajatiste puhul.

Jäätmete kõrvaldamist kmh direktiivis defineeritud ei ole. Küll aga on näitlik loetelu kõrvaldamistoimingutest antud jäätmedirektiivis, mille direktiiviga 91/156 muudetud versioonile Itaalia vabariik tugines, kui ta väitis, et Massafras püstitatud kahe jäätmekäitlusrajatise puhul ei tulnudki keskkonnamõju hinnata.

Nimelt tegeletakse Massafra rajatistes jäätmedirektiivi muudetud sõnastuse tähenduses jäätmete taaskasutamisega. Jäätmedirektiivi algversioonis sisaldunud „kõrvaldamise“ definitsiooniga oli samas hõlmatud ka muudetud versioonis taaskasutamiseks nimetatud toimingud.

Kuna Itaalia arvates oli tegemist taaskasutusrajatistega, siis kohaldas ta nendele jäätmedirektiivi artiklis 11 ettenähtud erimenetlust ehk vabastas need loa taotlemise kohustusest ja koos sellega ka keskkonnamõju hindamise kohustusest. Komisjoni arvates olid nii selline käitumine kui ka selle aluseks olnud õigusnormid vastuolus kmh direktiiviga.

Euroopa Kohus leidis, et kmh direktiivis kasutatud jäätmete kõrvaldamise mõiste hõlmab nii jäätmedirektiivi tähenduses kõrvaldamistoiminguid kui ka taaskasutustoiminguid.

Kohus tuletas kõigepealt meelde, mida tähendab jäätmete taaskasutustoiming, märkides, et selle põhitunnus on jäätmetele mingi uue kasuliku funktsiooni andmine, mis aitab säästa loodusressursse, mida oleks muidu tulnud selle funktsiooni täitmiseks kasutada (vt punkti 41 ja seal viidatud kohtupraktikat).

On ilmselge, et selline tunnus ei mõjuta aga mingil moel taaskasutustoimingu kui sellise mõju keskkonnale. Niisugune toiming võib avaldada keskkonnale olulist mõju niisamuti nagu kõrvaldamistoiming.

Sellele ja veel kahele argumendile (vt punkte 42 ja 43) tuginedes leidis Euroopa Kohus, et kmh direktiivi mõiste on iseseisev mõiste, mille sisu peab vastama direktiivi eesmärgile. Direktiivi eesmärk on aga tagada kõigi oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivate projektide mõju hindamine enne neile loa andmist. Seega hõlmab selle I lisa punktides 9 ja 10 ja II lisa punktis 11 kasutatud mõiste ka jäätmete taaskasutust.

Edasi hindas Euroopa Kohus sellest mõistest lähtuvalt Itaalia vastvate õigusaktide kooskõla kmh direktiiviga.

Huvitavam osa on siinkohal ehk kohtuotsuse punktides 51-60, kus analüüsitakse, kuidas suhestuvad omavahel jäätmedirektiivi artiklis 11 ettenähtud võimalus vabastada teatud taaskasutusrajatised loa omamise kohustusest ja kohustus hinnata nende taaskasutusrajatiste keskkonnamõju, mis kuuluvad kmh direktiivi II lisa kohaldamisalasse. Kohtu otsusest võib järeldada sisuliselt seda, et rajatise võib küll loakohustusest vabastada, kuid keskkonnamõju tuleb igal juhul hinnata, kui see võib olla oluline.

Kuidas sakslased Egiptimaale veiseid vedasid: C-300/05

Lugu sellest, kuidas sakslased Egiptimaale lehmi vedasid ja mis sellest kõigest sündis, on kirjas kohtuasjas C-300/05 tehtud otsuses.

Resolutiivosa: loomade kaitse huvides tuleb loomade veo aja sisse lugeda ka nende peale- ja mahalaadimise aeg.

Veiniaktsiisist: C-5/05

Euroopa Kohus otsustas täna, et kui füüsiline isik, kes tegutseb väljaspool oma kutsetegevust ja tulu saamise eesmärgita, ostab ühes liikmesriigis endale ja teistele füüsilistele isikutele aktsiisiga maksustatavat kaupa, mis on selles riigis õiguspäraselt ringluses, ja laseb selle teise liikmesriigi transpordifirmal vedada sellesse teise liikmesriiki, siis peab ta tasuma aktsiisimaksu ka selles teises liikmesriigis. Esimeses liikmesriigis tasutud aktsiisimaks tuleb aga tagastada (kohtuasi C-5/05: Joustra).

Juhtus nõnda, et härra Joustra ja 70 tema sõpra olid Hollandis moodustanud veiniklubi (Cercle des Amis du Vin). Joustra tellis selle liikmete ja enda tarbeks Prantsusmaalt märjukest, ületamata seejuures kehtestatud koguselisi piirmäärasid (90l veini inimese kohta). Hollandisse vedas veini Joustra korraldusel Hollandi transpordifirma, laadis selle Joustra garaazhi, kust viimane kastid oma sõpradele laiali jagas. Kogu saadetis sai ka korrektselt deklareeritud, kuna Joustra oli tolliametis arvel kui direktiivi 92/12/EMÜ tähenduses registreerimata ettevõtja. Hollandi tolliamet nõudis aktsiisimaksu tasumist ja selle otsuse vaidlustamise käigus jõudis asi eelotsusetatotluse esitamiseni.

Hollandi kohus küsis sisuliselt seda, kas direktiivi aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (92/12/EMÜ, muudetud direktiiviga 92/108/EMÜ) tuleb tõlgendada selliselt, et kui „füüsiline isik, […] kes ei tegutse kutsealaselt ega tulu saamise eesmärgil, omandab esimeses liikmesriigis nii enda kui teiste füüsiliste isikute tarbeks aktsiisiga maksustatavat kaupa, antud juhul veini, mis selles liikmesriigis on tarbimiseks ringlusse lubatud, ja laseb seejärel selle kauba oma nimel kohale vedada teises liikmesriigis asuval transpordiettevõtjal, kuulub aktsiis tasumisele ka viimasena nimetatud riigis“.

Kohus märkis kõigepealt, et härra Joustra suhtes ei saa kohaldata registreerimata ettevõtjat puudutavat eriregulatsiooni, kuna tegelikult tal sellist staatust ei olnud.

Seejärel hindas kohus, kas Joustra suhtes saab kohaldada direktiivi artiklit 8, mille puhul tuleks aktsiis tasuda vaid riigis, kus vein sai soetatud ehk Prantsusmaal. Selle sätte kohaldamine nõuab kohtuasjas C-296/95: EMU Tabac jt langetatud otsuse kohaselt, et kauba soetab „füüsiline isik“ „enda tarbeks“ ja veab selle „ise“ kohale.

Joustra on küll füüsiline isik, aga soetas veini ka teiste isikute tarbeks ning ka vedu teostas transpordiettevõtja, mitte tema ise.

Vedamise küsimuses toetas Euroopa Komisjon muuseas võimalust, et ka transpordiettevõtja vahendusel teostatav vedu võiks olla hõlmatud artikliga 8 (vt punkti 38).

Euroopa Kohus aga tõlgendas artiklis 8 kasutatud sõnapaari „nad veavad“ väga kitsalt (nagu ta oli eelnevalt teinud ka sõnapaariga „oma tarbeks“). Esiteks seetõttu, et kui vahendaja kaudu vedamist võimalust oleks soovitud ette näha, siis oleks direktiivis ka niimoodi sõnaselgelt kirjas. Seda kinnitab ka asjolu, et hiljuti on komisjon esitanud direktiivi muutmise ettepaneku eesmärgiga laiendada artikli 8 kohaldamisala ka kaubale, mida veetakse füüsiliste isikute nimel. Teiseks toetub Euroopa Kohus asjaolule, et kui artikkel 8 oleks kohaldatav ka siis, kui vedaja ei ole füüsiline isik isiklikult, siis suureneks pettuste oht.

Artiklit 8 ei saa seega kohaldada, kui ühes liikmesriigis enda tarbeks soetatud aktsiisiga maksustatava kauba veab selle isiku nimel teise liikmesriiki transpordiettevõtja.

Seejärel hindas Euroopa Kohus, kas Joustra olukorra suhtes saab kohaldada mõnd muud direktiivi artiklit. Kõigepealt märkis kohus, et artiklit 10 ei saa kohaldada, kuna ettepaneku veoks tegi ostja, mitte müüja. Artiklit 9 ei saa aga kohaldada seetõttu, et direktiivi seitsmenda põhjenduse ja üldise mõtte kohaselt tuleb igasugust kaupa, mis pole soetatud rangelt isiklikuks tarbeks, lugeda kubanduslikul eesmärgil hoitavaks kaubaks. Heites kõrvale artiklid 10 ja 9 jõudis kohus järeldusele, et tuleb kohaldada artiklit 7, mille tulemusena peab selles liikmesriigis, kus kaup soetati, tasutud aktsiisi kauba sihtriigi aktsiisi tasumisel tagastama (vt direktiivi artikli 7 lg 6 ja artikkel 22 lg 3). Kui keeruline see üksikisiku jaoks olla võib, ei oska aimatagi.

Muide, kohtujuristi ettepaneku kirjutas käesoevas asjas kuu enne Euroopa Kohtust lahkumist F. G. Jacobs. Sellest ettepanekust on kohus otsuse tegemisel osaliselt ka lähtunud. Osaliselt seetõttu, et kohtujurist Jacobsi arvates peaks oma tarbeks ostmise puhul võimaldama aktsiisi tasumist ainult kauba lähteriigis ka siis, kui seda ostja nimel transpordib kolmas isik .

Otsuse praktilist tähtsust ja mõju igapäevaelus tehtavaile valikuile ei tasu alahinnata!

(24. novmebri lisa: artiklike selle kohtuasja kohta Euobserveris)

Dividendide tulumaksustamine: C-513/04

Ajendi selle postituse kirjutamiseks andis asjaolu, et üks kallitest kolleegidest on kirjutamas dividendide tulumaksustamisest magistritööd.

Niisiis, 14. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-513/04: Kerckhaert ja Morres. Belgias elavad abikaasad härra Kerckhaert ja proua Morres (kõlalt nagu Keck ja Mithouard, kas pole?) said Prantsusmaa ettevõtjalt märkimisväärset dividenditulu. Prantsusmaal peeti sellelt kinni tulumaks 15%.

Kerckhaert-Morres soovisid Belgias tuludeklaratsiooni esitades, et Prantsusmaal tasutud tulumaks arvestataks maha Belgias tasumisele kuuluvast 25% tulumaksust. Niisugune võimalus oli ette nähtud Prantsusmaa-Belgia topeltmaksustamise vältimise lepingus ja samuti Belgia õigusaktides, millest see aga mingil põhjusel hiljem välja arvati. Selle tulemusena abikaasade tulumaksukohustust ei vähendatud.

Algatatud kohtumenetluse käigus esitas Genti kohus Euroopa Kohtule küsimuse, kas olukord, kus ühes liikmesriigis asutatud äriühingult saadud dividenditulu suhtes kohaldatakse sama maksumäära kui mõnes muus liikmesriigis asutatud äriühingult saadud dividenditulu suhtes, kusjuures aktsionäril ei ole võimalik viimases liikmesriigis kinnipeetud tulumaksu esimeses riigis maha arvata, on vastuolus EÜ artikli 56 lõikega 1.

Euroopa Kohus on oma eelnevas kohtupraktikas leidnud, et kui ühes liikmesriigis koheldakse tesiest liikmesriigist saadud dividende teisiti kui samast liikmesriigist saadud dividende, keeldudes nendele andmast samu maksusoodustusi, siis on tegemist asutamislepinguga antud põhivabaduste piiranguga (vt kohtuotsuse punkt 16).

Antud asjas ei olnud aga Euroopa Kohtu arvates tegemist diskrimineerimisega, kuna nii Belgia kui ka muudest liikmesriikidest pärit dividende maksustatakse ühtmoodi 25% tulumaksuga. Samuti ei ole tegemist erinevate olukordade võrdse kohtlemise tõttu põhjustatud diskrimineerimisega.

Probleem on siinkohal kahe liikmesriigi üheaegses maksupädevuse teostamises, mida ühenduse õigusega reguleeritud ei ole (valdkonnad, kus seda on tehtud, on loetletud otsuse punktis 22). Järelikult on see liikmesriikide endi asi reguleerida selliste ebameeldivate olukordade vältimist ja EÜ artikliga 56 siinkohal vastuolu ei esine.

Eesti kontekstis oleks Kerckhaertil ja Morresil ilmselt võimalik tugineda otse vastava maksulepingu sättele, kuna see annab isikutele õigusi ja paistab olevat piisavalt täpne, et olla otsekohaldatav. Kas ka Belgias?

Eesti seisukohad merereostuse asjas: C-308/06

Eile (16.11.2006) esitas välisminister valitsuse istungil heakskiitmiseks Eesti kirjalikud märkused Euroopa Kohtus pooleliolevas eelotsusemenetluses C-308/06: Intertanko jt v. Secretary of State for Transport.

Eelotsusetaotluse on esitanud High Court of Justice (England and Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court) ning selles seisvad küsimused käsitlevad merereostuse tekitamise eest karistamise direktiivi (2005/35/EÜ) kooskõla rahvusvahelise konventsiooniga laevade põhjustatud merereostuse vältimise kohta (eestikeelne põhitekst avaldamata, viimane protokoll on siin) ja ÜRO mereõiguse konventsiooniga.

Eesti on pidanud vajalikuks võtta sõna, kuna vastus nendele küsimustele puudutab teda otseselt kui rannikuriiki. Direktiiv on võrreldes konventsioonidega kitsendanud vastutust välistavate erandite ulatust ja Eesti, „tulenevalt soovist näha merereostuse regulatsiooni pigem rangemana“, peab vajalikuks toetada seisukohta, mille kohaselt see ei ole konventsiooniga vastuolus (allikas: Valitsuse 16.11.2006 istungi kommenteeritud päevakord). Tubli.

Tuletagem meelde, et sama direktiivi käsitleb ka kohtuasi C-440/05: komisjon v. nõukogu. Selles kohtuasjas puudutab vaidlus kõnesoleva direktiivi rakendamiseks kehtestatud raamotsust 2005/667/JSK, ning keerleb ümber küsimuse, kas see oleks tulnud vastu võtta EÜ asutamislepingu või Euroopa liidu lepingu alusel ehk kas selle sisu ja eesmärk puudutab liidu esimest või kolmandat sammast. Sarnases kohtuasjas C-176/03: komisjon v. nõukogu (tulevane klassika!) eelmisel sügisel langetatud otsuse põhjal võib juhutuda, et õigus jääb komisjonile. Lisalugemist siit.

Keskkonnamõju hindamine Iirimaal: C-216/05

Täna jõudis avalikkuse ette ka otsus kohtuasjas C-216/05: komisjon v. Iirimaa, milles komisjon leidis, et Iirimaal kehtestatud tasu üldsuse osalemisele keskkonnamõju hindamise menetluses on vastuolus keskkonnamõju hindamise direktiivi 85/337/EMÜ artikliga 6 (direktiiviga 97/11/EÜ muudetud versioonis, vt artikli 1 lg 8).

Komisjoni arvates tuleneb see vastuolu esiteks asjaolust, et direktiiv ei näe niisuguse tasu võtmist sõnaselgelt ette. Teiseks on tasu võtmine vastuolus direktiivi ülesehituse ja eesmärgiga, kuna mõjutab või võib mõjutada üldsust menetluses osalemisest loobuma, mis omakorda toob kaasa selle, et menetluse käigus jääb kogumata kogu vajalik informatsioon. Kolmandaks ei saa niisugune tasu olla osa üldsusega konsulteerimise üksikasjalikust korrast, mille kehtestamine on direktiivi artikli 6 lõikes 2 antud liikmesriigi pädevusse. Neljandaks takistab või võib see takistada eriti madalama sissetulekuga inimestel kmh-menetluses osalemist.

Euroopa Kohus nende argumentidega ei arvestanud, vaid leidis, et maksimaalselt 65-eurone osalemistasu ei ole keskkonnamõju hindamise direktiiviga vastuolus.

Kohus märkis kõigepealt, et esimese argumendiga ei saa nõustuda, kuna liikmesriikidel on direktiivi rakendamise meetodite valikul ulatuslik kaalutlusruum ning ühenduse õigusest ei ole võimalik tuletada eeldust, et administratiivsete tasude võtmine ühenduse õigusega reguleeritud valdkonnas oleks lubatud üksnes siis, kui see on mingis ühenduse õigusaktis selgelt ette nähtud (vt kohtuotsuse punkt 27 ja kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punkt 34).

Võimaliku takistuse kohta, mis mõjutab üldsust osalemisest loobuma, märkis Euroopa Kohus, et kuigi haldusliku iseloomuga tasu kehtestamine ei ole direktiiviga põhimõtteliselt vastuolus, ei tohi see aga olla niivõrd kõrge, et hakkaks takistama direktiivi täieliku mõju saavutamist vastavalt selle direktiivi eesmärgile ehk takistaks artiklis 6 antud osalemisõiguse kasutamist.

Euroopa Kohus märkis pikemalt põhjendamata, et 65-eurost maksimumtasu ei saa selliseks takistuseks pidada. Täpsemaid põhjendusi võib hea lugeja leida kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punktidest 43-45, millest selgub, et Iirimaa keskmist palka ja teisi administratiivseid lõivusid arvestades ei ole tegemist ülemäära suure väljaminekuga. Kohtujurist tugines oma argumentatsioonis siinkohal tõhususe põhimõttele, mille kohaselt ei tohi siseriiklikud õigusnormid muuta ühenduse õigusega antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks.

Ühe huvitava mõttevälgatusena võiks ära märkida komisjoni argumendi, mida võib lugeda kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punktist 20. Komisjon märgib seal nimelt, et sellise tasu kehtestamine on vastuolus ka EÜ artiklis 174 lõige 2 väljendatud saastaja maksab põhimõttega, kuivõrd kulud, mida peaks kandma keskkonda mõjutava tegevuse arendaja, peab niisugusel juhul kandma hoopis üldsus või isegi inimene, keda see tegevus otseselt puudutab. Täpset vastust sellele argumendile ettepanekust või otsusest ei leia; ilmselt seetõttu, et kõik ülejäänud argumendid on piisava veenvusega ümber lükatud.

Turpeineni juhtum: C-520/04

Euroopa Kohus otsustas täna kohtuasjas C-520/04: Turpeinen, et liikmesriik ei või mitteresidendi vanaduspensionilt kinni pidada kõrgemat tulumaksu kui residendi omalt, kui selline vanaduspension on mitteresindendi kogu või peaaegu kogu sissetulek. Vastupidine oleks vastuolus EÜ artikliga 18 ehk piiraks põhjendamatult liidu kodanike õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.

Antud teema kerkis esile menetluses, milles Hispaanias olesklev Soome pensionär Turpeinen nõudis Soome kohtutes, et tema pensionit maksustataks niisamuti kui Soomes elava Soome pensionäri oma. Nimelt oli Turpeinen oma töises elus töötanud Soome avalikus teenistuses lastepsühhiaatrina (!, aga tavaline ka Prantsusmaal) ning pärast pensionile jäämist kolinud esiti Belgiasse ja hiljem Hispaaniasse. Tema ainsat sissetulekut, mida maksis Kuntien Eläkevakuutus, maksustati esmalt sarnaselt Soomes elava pensionäri pensioniga astmelise tulumaksusüsteemi järgi 28% tulumaksuga ja kolme Hispaania-aasta möödudes mitteresidendist maksukohustuslasele kohaldatava 35% ühtse maksumääraga.

Soome kõrgeim halduskohus küsis Euroopa Kohtult, kas selline asjakorraldus on kooskõlas EÜ artikliga 18 liidu kodaniku õiguse kohta vabalt elada ja liikuda liikmesriikide territooriumil ja EÜ artikliga 39 töötajate liikumisvabaduse kohta.

Euroopa Kohus nentis kõigepealt, et kuivõrd Turpeinen ei ole töötaja ühenduse õiguse tähenduses (töötas Soome kodanikuna kogu oma elu vaid Soomes, kasutas liikumisvabadust alles pärast pensionile jäämist kavatsuseta tegeleda palgatööga), siis ei saa ta tugineda EÜ artiklile 39.

Seejärel hindas Euroopa Kohus EÜ artikli 18 kohaldatavust. Kõigepealt märkis ta kohtuasjale Grzelczyk (184/99) viidates, et samas olukorras olevaid liidu kodanikke tuleb ühenduse õiguse kohaldamisalasse kuuluvates olukordades kohelda võrdselt sõltumata nende kodakondsusest. EÜ artiklis 18 antud vabaduste kasutamine kuulub ühenduse õiguse kohaldamisalasse. Kuna proua Turpeinen on liidu kodanikuna kasutanud elamis- ja liikumisvabadust, võib ta seega tugineda EÜ artiklile 18.

Õigusega vabalt liikuda oleks aga vastuolus, kui ühe liikmesriigi kodanik seatakse tema päritoluriigis ebasoodsamasse olukorda üksnes tulenevalt tõsiasjast, et ta on kasutanud asutamislepinguga antud liikumisvabadust (vt kohtuasi C-224/02: Pusa).

Seega on antud juhul esmapilgul tegemist kahe Soome kodaniku ebavõrdse kohtelmisega. Kuid kas need isikud ehk residendist pensionär ja mitteresidendist pensionär on siiski võrreldavates olukordades?

Eelneva kohtupraktika alusel ei saa mitteresidendist ja residendist maksukohustuslase olukorda võrreldavaks lugeda (vt kohtuasi C-279/93: Schumaker). Samas on erand sellest reeglist kehtestatud kohtuasjas Wielockx (C-80/94), kus Euroopa Kohus otsustas, et mitteresidendist ja residendist palgatöötaja ja eraettevõtja on tulumaksu küsimuses objektiivselt samas olukorras, kui nad saavad kogu oma tulu või peaaegu kogu tulu ühest liikmesriigist. Euroopa Kohus laiendas käesolevas asjas selle lahendi ka pensionäridele ja sedastas, et antud olukorras on residendist pensionär, kes saab kogu või peaaegu kogu oma tulu ühest liikmesriigist, ja mitteresidendist pensionär, kelle kohta kehtib sama tõdemus, objektiivselt samas olukorras.

Seejärel hindas Euroopa Kohus, kas niisugust ebavõrdset kohtlemist saab kuidagi põhjendada. Üldreegel ütleb siinkohal, et ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud vaid siis, kui see põhineb objektiivsetel üldisest huvist lähtuvatel kaalutlustel, mis ei sõltu asjaomaste isikute kodakondsusest, ja on siseriiklikus õiguses sätestatud õiguspärase eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne.

Euroopa Kohus leidis, et kuna ükski Soome Vabariigi argument neile nõuetele ei vasta, siis tuleb kokkuvõtvalt sedastada seda, mida on mainitud siinse postituse esimeses lõigus.

Antud kohtuasja teeb eelkõige põnevaks järjekordne tuginemine liidu kodaniku staatusele, mille kaudu on eelnevalt vaid ühenduse töötajale osaks saanud kaitset laiendatud ka nendele liidu kodanikele, kes rangelt võttes ei tegele tasustatud tegevusega.

Mis saab edasi ? Arvestades Euroopa Kohtu eelotsuseküsimustele antud vastuste ex tunc mõju, võib eeldada, et nii mitmedki soojal või ka külmemal maal vanaduspõlve veetvad Soome pensionärid asuvad aastate jooksul ebaseaduslikult kinnipeetud tulumaksu tagasi nõudma.

Residentide ja mitteresidentide tulumaksu kohta vt veel: C-279/93: Schumacker, C-80/94: Wielockx, C-107/94: Asscher, C-391/97: Gschwind, C-234/01: Gerritse ja C-169/03: Wallentin.

Tsiviilisikutest sõjaohvrid ja liidu kodakondsus: C-192/05

26. oktoobril 2006 langetas Euroopa Kohus otsuse kohtuasjas C-192/05: Tas-Hagen ja Tas. Nimetatud tegelased on Madalmaade kodanikud, kes taotlesid Hispaaniasse elama kolinuna Madalmaadelt sõjaohvritele mõeldud hüvitist II MS ajal Hollandi Ida-Indias talutud kannatuste eest.

Madalmaad keeldusid selle maksmisest, kuna vastava seaduse kohaselt pidi seda taotlev isik elama taotluse esitamise ajal Madalmaade territooriumil.

Euroopa Kohus leidis, et selline nõue piirab liidu kodanikele EÜ artiklis 18 antud vabadust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, on seejuures põhjendamatu (ei sobi eesmärgi saavutamiseks) ning seega selle artikliga vastuolus.

Antud kohtuotsuse muudab ligitõmbavaks tõsiasi, et kaalutakse liikmesriigi seadusesätte kooskõla liidu kodakondsust reguleeriva sättega. Teisiti poleks aga antud asjas ka võimalik, kuna Tasi ja Tas-Hageni olukord ei kuulu ühegi majandustegevusega seotud asutamislepingu artikli kohaldamisalasse.

Tähelepanu tasuks pöörata otsuse punktidele 17-29, kus Euroopa Kohus analüüsib, kas artikkel 18 on kohaldatav põhikohtuasja faktilistele asjaoludele.