Eile (16.11.2006) esitas välisminister valitsuse istungil heakskiitmiseks Eesti kirjalikud märkused Euroopa Kohtus pooleliolevas eelotsusemenetluses C-308/06: Intertanko jt v. Secretary of State for Transport.
Eelotsusetaotluse on esitanud High Court of Justice (England and Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court) ning selles seisvad küsimused käsitlevad merereostuse tekitamise eest karistamise direktiivi (2005/35/EÜ) kooskõla rahvusvahelise konventsiooniga laevade põhjustatud merereostuse vältimise kohta (eestikeelne põhitekst avaldamata, viimane protokoll on siin) ja ÜRO mereõiguse konventsiooniga.
Eesti on pidanud vajalikuks võtta sõna, kuna vastus nendele küsimustele puudutab teda otseselt kui rannikuriiki. Direktiiv on võrreldes konventsioonidega kitsendanud vastutust välistavate erandite ulatust ja Eesti, „tulenevalt soovist näha merereostuse regulatsiooni pigem rangemana“, peab vajalikuks toetada seisukohta, mille kohaselt see ei ole konventsiooniga vastuolus (allikas: Valitsuse 16.11.2006 istungi kommenteeritud päevakord). Tubli.
Tuletagem meelde, et sama direktiivi käsitleb ka kohtuasi C-440/05: komisjon v. nõukogu. Selles kohtuasjas puudutab vaidlus kõnesoleva direktiivi rakendamiseks kehtestatud raamotsust 2005/667/JSK, ning keerleb ümber küsimuse, kas see oleks tulnud vastu võtta EÜ asutamislepingu või Euroopa liidu lepingu alusel ehk kas selle sisu ja eesmärk puudutab liidu esimest või kolmandat sammast. Sarnases kohtuasjas C-176/03: komisjon v. nõukogu (tulevane klassika!) eelmisel sügisel langetatud otsuse põhjal võib juhutuda, et õigus jääb komisjonile. Lisalugemist siit.
Eelotsusetaotluse on esitanud High Court of Justice (England and Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court) ning selles seisvad küsimused käsitlevad merereostuse tekitamise eest karistamise direktiivi (2005/35/EÜ) kooskõla rahvusvahelise konventsiooniga laevade põhjustatud merereostuse vältimise kohta (eestikeelne põhitekst avaldamata, viimane protokoll on siin) ja ÜRO mereõiguse konventsiooniga.
Eesti on pidanud vajalikuks võtta sõna, kuna vastus nendele küsimustele puudutab teda otseselt kui rannikuriiki. Direktiiv on võrreldes konventsioonidega kitsendanud vastutust välistavate erandite ulatust ja Eesti, „tulenevalt soovist näha merereostuse regulatsiooni pigem rangemana“, peab vajalikuks toetada seisukohta, mille kohaselt see ei ole konventsiooniga vastuolus (allikas: Valitsuse 16.11.2006 istungi kommenteeritud päevakord). Tubli.
Tuletagem meelde, et sama direktiivi käsitleb ka kohtuasi C-440/05: komisjon v. nõukogu. Selles kohtuasjas puudutab vaidlus kõnesoleva direktiivi rakendamiseks kehtestatud raamotsust 2005/667/JSK, ning keerleb ümber küsimuse, kas see oleks tulnud vastu võtta EÜ asutamislepingu või Euroopa liidu lepingu alusel ehk kas selle sisu ja eesmärk puudutab liidu esimest või kolmandat sammast. Sarnases kohtuasjas C-176/03: komisjon v. nõukogu (tulevane klassika!) eelmisel sügisel langetatud otsuse põhjal võib juhutuda, et õigus jääb komisjonile. Lisalugemist siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar