Ajendi selle postituse kirjutamiseks andis asjaolu, et üks kallitest kolleegidest on kirjutamas dividendide tulumaksustamisest magistritööd.
Niisiis, 14. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-513/04: Kerckhaert ja Morres. Belgias elavad abikaasad härra Kerckhaert ja proua Morres (kõlalt nagu Keck ja Mithouard, kas pole?) said Prantsusmaa ettevõtjalt märkimisväärset dividenditulu. Prantsusmaal peeti sellelt kinni tulumaks 15%.
Kerckhaert-Morres soovisid Belgias tuludeklaratsiooni esitades, et Prantsusmaal tasutud tulumaks arvestataks maha Belgias tasumisele kuuluvast 25% tulumaksust. Niisugune võimalus oli ette nähtud Prantsusmaa-Belgia topeltmaksustamise vältimise lepingus ja samuti Belgia õigusaktides, millest see aga mingil põhjusel hiljem välja arvati. Selle tulemusena abikaasade tulumaksukohustust ei vähendatud.
Algatatud kohtumenetluse käigus esitas Genti kohus Euroopa Kohtule küsimuse, kas olukord, kus ühes liikmesriigis asutatud äriühingult saadud dividenditulu suhtes kohaldatakse sama maksumäära kui mõnes muus liikmesriigis asutatud äriühingult saadud dividenditulu suhtes, kusjuures aktsionäril ei ole võimalik viimases liikmesriigis kinnipeetud tulumaksu esimeses riigis maha arvata, on vastuolus EÜ artikli 56 lõikega 1.
Euroopa Kohus on oma eelnevas kohtupraktikas leidnud, et kui ühes liikmesriigis koheldakse tesiest liikmesriigist saadud dividende teisiti kui samast liikmesriigist saadud dividende, keeldudes nendele andmast samu maksusoodustusi, siis on tegemist asutamislepinguga antud põhivabaduste piiranguga (vt kohtuotsuse punkt 16).
Antud asjas ei olnud aga Euroopa Kohtu arvates tegemist diskrimineerimisega, kuna nii Belgia kui ka muudest liikmesriikidest pärit dividende maksustatakse ühtmoodi 25% tulumaksuga. Samuti ei ole tegemist erinevate olukordade võrdse kohtlemise tõttu põhjustatud diskrimineerimisega.
Probleem on siinkohal kahe liikmesriigi üheaegses maksupädevuse teostamises, mida ühenduse õigusega reguleeritud ei ole (valdkonnad, kus seda on tehtud, on loetletud otsuse punktis 22). Järelikult on see liikmesriikide endi asi reguleerida selliste ebameeldivate olukordade vältimist ja EÜ artikliga 56 siinkohal vastuolu ei esine.
Eesti kontekstis oleks Kerckhaertil ja Morresil ilmselt võimalik tugineda otse vastava maksulepingu sättele, kuna see annab isikutele õigusi ja paistab olevat piisavalt täpne, et olla otsekohaldatav. Kas ka Belgias?
Niisiis, 14. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-513/04: Kerckhaert ja Morres. Belgias elavad abikaasad härra Kerckhaert ja proua Morres (kõlalt nagu Keck ja Mithouard, kas pole?) said Prantsusmaa ettevõtjalt märkimisväärset dividenditulu. Prantsusmaal peeti sellelt kinni tulumaks 15%.
Kerckhaert-Morres soovisid Belgias tuludeklaratsiooni esitades, et Prantsusmaal tasutud tulumaks arvestataks maha Belgias tasumisele kuuluvast 25% tulumaksust. Niisugune võimalus oli ette nähtud Prantsusmaa-Belgia topeltmaksustamise vältimise lepingus ja samuti Belgia õigusaktides, millest see aga mingil põhjusel hiljem välja arvati. Selle tulemusena abikaasade tulumaksukohustust ei vähendatud.
Algatatud kohtumenetluse käigus esitas Genti kohus Euroopa Kohtule küsimuse, kas olukord, kus ühes liikmesriigis asutatud äriühingult saadud dividenditulu suhtes kohaldatakse sama maksumäära kui mõnes muus liikmesriigis asutatud äriühingult saadud dividenditulu suhtes, kusjuures aktsionäril ei ole võimalik viimases liikmesriigis kinnipeetud tulumaksu esimeses riigis maha arvata, on vastuolus EÜ artikli 56 lõikega 1.
Euroopa Kohus on oma eelnevas kohtupraktikas leidnud, et kui ühes liikmesriigis koheldakse tesiest liikmesriigist saadud dividende teisiti kui samast liikmesriigist saadud dividende, keeldudes nendele andmast samu maksusoodustusi, siis on tegemist asutamislepinguga antud põhivabaduste piiranguga (vt kohtuotsuse punkt 16).
Antud asjas ei olnud aga Euroopa Kohtu arvates tegemist diskrimineerimisega, kuna nii Belgia kui ka muudest liikmesriikidest pärit dividende maksustatakse ühtmoodi 25% tulumaksuga. Samuti ei ole tegemist erinevate olukordade võrdse kohtlemise tõttu põhjustatud diskrimineerimisega.
Probleem on siinkohal kahe liikmesriigi üheaegses maksupädevuse teostamises, mida ühenduse õigusega reguleeritud ei ole (valdkonnad, kus seda on tehtud, on loetletud otsuse punktis 22). Järelikult on see liikmesriikide endi asi reguleerida selliste ebameeldivate olukordade vältimist ja EÜ artikliga 56 siinkohal vastuolu ei esine.
Eesti kontekstis oleks Kerckhaertil ja Morresil ilmselt võimalik tugineda otse vastava maksulepingu sättele, kuna see annab isikutele õigusi ja paistab olevat piisavalt täpne, et olla otsekohaldatav. Kas ka Belgias?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar