2008/03/11

Keskkonnamõju hindamine: C-2/07

Kohtuasjas C-2/07 oli vaatluse all Liège-Bierseti lennuvälja ümberehituse keskkonnamõju hindamine. Belgia kohtus menetletavas põhikohtuasjas nõuavad lennuvälja naabruses elavad isikud lennuväljal opereerivatelt äriühingutelt ja riigilt müraga tekitatud kahju hüvitamist. Vastutuse küsimuse lahendamine eeldab aga ka vastust küsimusele, et kas ja kuidas täpselt oleks tulnud selle lennuvälja ümberehitamise lubamisel viia läbi keskkonnamõju hindamine.

Otsuses viidatud kohtupraktikas esitatud tõlgendused omavad iseäranis olulist tähtsust suurte infrastruktuuriprojektide puhul, kuid pole kõrvalised ka muude projektide/kavade korral.

Kõigepealt tasub meenutada, mida teha olukorras, kus ühe suure projekti elluviimiseks ja kasutusele võtmiseks on vaja mitmesuguseid kokkuleppeid ametiasutustega ja erinevaid lube (mõeldagu siin nt mõne sadama ehitusele). Euroopa Kohus tuletas meelde kohtuotsust Wells (7. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑201/02), milles ta oli sedastanud, et kui siseriikliku õigusega nähakse ette mitmeetapiline tegevusloa andmise menetlus, tuleb projekti keskkonnamõju hindamine üldjuhul läbi viia niipea, kui on võimalik kindlaks määrata ja hinnata kõiki mõjusid, mida see projekt võib keskkonnale avaldada. Kui ühes nendest etappidest tehakse peamine otsus ja teises etapis täidesaatev otsus, mis ei või väljuda peamise otsusega määratletud piiridest, siis tuleb mõju, mida projekt võib keskkonnale avaldada, kindlaks määrata ja hinnata peamise otsuse tegemise menetluses. Ainult juhul, kui mõju on võimalik kindlaks määrata alles rakendusotsuse vastuvõtmise menetluses, tuleb hindamine läbi viia selle menetluse raames.

Esile tuleks tuua ka seda, et „tegevusloa” mõiste (direktiiv 85/337 artikli 1 lõige 2 ja artikli 2 lõige 1) on ühenduse õiguse mõiste, mistõttu võib sellena vaadelda ka nt arendaja ja haldusorgani vahelist kokkulepet, millel otseselt tegevusloa nimetust ei seisa.

Teiseks märkis Euroopa Kohus projektide osadeks jaotamise kohta (nn vorsti viilutamise meetod – salami-slicing), et regulatsiooni eesmärgist ei tohi mööda hiilida projektide osadeks jaotamise kaudu. Nende kumulatiivse mõjuga arvestamata jätmise praktilise tulemusena ei või projektid jääda hindamiskohustusest täielikult kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada direktiivi 85/337 artikli 2 lõike 1 tähenduses (vt punkt 27 ja seal viidatud kohtuotsus C-392/96).

Kolmandaks tasub märkida, et projektide puhul ei tule hinnata mitte üksnes nende vahetu elluviimisega kaasnevat mõju, vaid ka mõju, mida avaldab nende projektide elluviimisel valmiv objekt (nt lennuvälja laiendamisel tuleb kaaluda müra, mida suurenev lennuliiklus põhjustab jne) (vt otsuse punkte 41–46).

Kurioosse faktina tasub märkimist, et selles kohtuasjas kattis eelotsusetaotlus tuhat lehekülge ja kohtuasja materjalid võtsid enda alla terve keldri; kohtuotsus on aga lühike ja selge ning mahub kümnele leheküljele.