Viimasest postitusest saati on Euroopa Kohus usinalt katnud lugematu koguse poognaid kajastamisväärsete otsustega, millest siin kirjutatakse ühest. Uus hooaeg algab ülejärgmisest nädalast.
Niisiis, järjekordne õpikukaasus C-432/05: Unibet. Rootsi kohus pöördus Kirchbergi poole sooviga saada teada, kas isikutele ühenduse õigusega antud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte nõuab, et liikmesriik näeks oma õiguses ette iseseisva õiguskaitsevahendi, mille kaudu saab kontrollida liikmesriigi õigusnormi vastavust ühenduse õigusele (näeks sisuliselt ette abstraktse normikontrolli võimaluse).
Euroopa Kohus kinnitas oma varasemale praktikale tuginedes liikmesriikide menetlusautonoomiat taolistes küsimustes ning sedastas, et niisuguse iseseisva kaebemenetluse olemasolu ei ole vajalik, kui sellist vastuolu on võimalik kontrollida mõne muu üld- või halduskohtumenetluse raames (vt kohtuotsuse punkte 36-65).
Oma teise küsimusega küsis Rootsi kohus, kas liikmesriigi õiguses peab olema võimalik määrata esialgset õiguskaitset niisuguse õigusnormi kehtivuse peatamiseks, mis võib olla vastuolus ühenduse õigusega.
Euroopa Kohus tugines jällegi klassikalisele otsusele C-213/89: Factortame jt (lugege eestikeelset versiooni ajaloolise kohtuprakitka leheküljelt) ning sedastas, et selline võimalus peab olema.
Vastuses kolmandale küsimusele teatas Euroopa Kohus, et olukorras, kus on vaidlustatud liikmesriiig õiguse sätte vastavus ühenduse õigusele, reguleerib esialgse õiguskaitse andmist liikmesriigi õigus, mis ei tohi seda aga teha ebasoodsamalt kui samalaadsete siseriiklike taotluste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ega tohi muuta ühenduse õiguskorraga antud õiguste esialgset kohtulikku kaitset praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).
Vrd olukorraga, kus on vaidlustatud ühenduse õigusnomidel põhinev liikmesriigi õiguse säte (kohtuotsuse punkt 79).
Niisiis, järjekordne õpikukaasus C-432/05: Unibet. Rootsi kohus pöördus Kirchbergi poole sooviga saada teada, kas isikutele ühenduse õigusega antud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte nõuab, et liikmesriik näeks oma õiguses ette iseseisva õiguskaitsevahendi, mille kaudu saab kontrollida liikmesriigi õigusnormi vastavust ühenduse õigusele (näeks sisuliselt ette abstraktse normikontrolli võimaluse).
Euroopa Kohus kinnitas oma varasemale praktikale tuginedes liikmesriikide menetlusautonoomiat taolistes küsimustes ning sedastas, et niisuguse iseseisva kaebemenetluse olemasolu ei ole vajalik, kui sellist vastuolu on võimalik kontrollida mõne muu üld- või halduskohtumenetluse raames (vt kohtuotsuse punkte 36-65).
Oma teise küsimusega küsis Rootsi kohus, kas liikmesriigi õiguses peab olema võimalik määrata esialgset õiguskaitset niisuguse õigusnormi kehtivuse peatamiseks, mis võib olla vastuolus ühenduse õigusega.
Euroopa Kohus tugines jällegi klassikalisele otsusele C-213/89: Factortame jt (lugege eestikeelset versiooni ajaloolise kohtuprakitka leheküljelt) ning sedastas, et selline võimalus peab olema.
Vastuses kolmandale küsimusele teatas Euroopa Kohus, et olukorras, kus on vaidlustatud liikmesriiig õiguse sätte vastavus ühenduse õigusele, reguleerib esialgse õiguskaitse andmist liikmesriigi õigus, mis ei tohi seda aga teha ebasoodsamalt kui samalaadsete siseriiklike taotluste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ega tohi muuta ühenduse õiguskorraga antud õiguste esialgset kohtulikku kaitset praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).
Vrd olukorraga, kus on vaidlustatud ühenduse õigusnomidel põhinev liikmesriigi õiguse säte (kohtuotsuse punkt 79).
