2007/12/19
2007/12/12
Kollektiivne tegutsemine ja Viking Line: C-438/05
Kohtuasi C-438/05: International Transport Workers' Federation puudutab otseselt Eestit. Nimelt soovis Viking Line registreerida ühe oma laeva kulude kokkuhoiu eesmärgil Soome lipu alt ümber Eesti lipu alla. Soome meremeeste ametiühing ei olnud sellega nõus, nõudis laeva ümberregistreerimise korral endiste kollektiivlepingute kehtima jäämist, lubas streikida ja teatas Viikingite kavast ka rahvusvahelisele transporditööliste ametiühingule (ITF) Londonis. Kuna viimane võitleb muu hulgas ka mugavuslipumaade vastu, saatis ta oma liikmesühingutele tsirkulaari, milles palus neid hoiduda kollektiivläbirääkimiste pidamisest Vikingi ja selle sõsarettevõtjatega. Selle tulemusena oleks Viking saanud läbirääkimisi pidada ainult Soome ametiühingu kui selle riigi ametiühinguga, kus asub laeva kasusaav omanik. VL lükkas selle tulemusena laeva ümberregistreerimise edasi ja alustas seda taas pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Kuna ITF-i tsirkulaar oli endiselt jõus, palus ta selle Londoni kohtus tühistada.
Inglise kohus esitas Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused, milles ta küsis "sisuliselt seda", kas EÜ artikkel 43 laieneb ka ametiühingu või selle liidu kollektiivsele tegevusele, mille eesmärk on panna ettevõtjat loobuma oma asutamisvabaduse kasutamisest.
[Kõigepealt on ilmselt paslik valgustada mõiste "kollektiivne tegevus/tegutsemine" sisu. Tegemist on tõlkega prantsuskeelsest action collective'ist (i.k. collective action), mis hõlmab streiki, blokaadi, töösulgu, toetustegevust. Võimalikud eestikeelsed variandid võiksid veel olla kollektiivsed meetmed, kollektiivsed abinõud, töötüli lahendamise abinõud ... ?]
Ametiühingud leidsid, et kollektiivse tegutsemise õigus, mis hõlmab streigiõigust ja boikottide korraldamise õigust, on põhiõigus, mis tuleneb ka liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja kujutab endast seetõttu ühenduse õiguse üldpõhimõtet. EÜ artikkel 43 sellele seega ei laiene.
Euroopa Kohus sellega ei nõustunud ja sedastas, et ametiühingute kollektiivne tegevus kuulub asutamisvabaduse kohaldamisalasse.
Teine küsimus puudutas asutamisvabaduse horisontaalset vahetut õigusmõju ehk kas eraõiguslik isik (Viking Line) saab neile tugineda teise eraõigusliku isiku (antud juhul ametiühingute) vastu.
Kohtujurist Maduro märkis oma ettepaneku punktis 38, et kohtupraktika kohaselt võivad vaba liikumise sätted piirata ka teiste eraõiguslike isikute autonoomiat. Liikmesriikidevahelise isikute vaba liikumise ja teenuste vaba osutamise takistuste kõrvaldamine oleks ohustatud, kui riikide loodud tõkete kõrvaldamise muudaks olematuks takistused, mis tulenevad avaliku õigusega mittereguleeritud liitude või organisatsioonide õigusliku autonoomia teostamisest (punkt 57, viited ajaloolisele kohtupraktikale, millega võite tutvuda siin).
Euroopa Kohus jõudis selle kohtupraktika toel järeldusele, et EÜ artikkel 43 annab eraettevõtjale õigusi, millele saab tugineda ka ametiühingu või nende liidu vastu.
Seejärel hindas kohus, kas ametiühingute tegevus kujutab endast asutamisvabaduse piirangut, kas see piirang võib olla õigustatud (ning kas see on proportsionaalne?).
EK leidis, et tegemist on piiranguga. Piirangu õigustamise klassikalise skeemi kohaselt peab sellel olema legitiimne eesmärk, see peab sobima eesmärgi saavutmiseks, see peab olema vajalik (ei esine vähem piiravamaid vahendeid sama eesmärgi saavutamiseks) ega minema kaugemale selle saavutamiseks vajalikust.
Legitiimse eesmärgi kohta märkis EK, et põhimõtteliselt saab seda piirangut õigustada töötajate kaitse vajadusega, mis kujutab endast ülekaalukat avalikku huvi. Inglise kohus peab seega Londonis kontrollima, kas ka tegelikult oli ametitühingute tegevus sellele suunatud. Sealjuures peab ta kindlaks tegema, kas ametiühinguliikmete töökohad või töötingimused olid tõsise surve all (vt otsuse punktid 78-80).
Kõne all olev kollektiivne tegevus võib ka sobiv olla, aga kontrollima peab seda jällegi siseriiklik kohus. Sama kehtib ka vajalikkuse kohta.
Euroopa Kohus jagab nende aspektide kontrollimise kohta ka rea näpunäiteid. Esile tasuks tuua ehk punkti 88: ITF-i poliitika elluviimise tagamisele suunatud kollektiivse tegevuse kohta rõhutab Euroopa Kohus, et kuivõrd niisuguse poliitika tulemusel takistatakse reederitel registreerida laevu muus riigis kui see, mille kodanikud on laevade kasusaavad omanikud, ei saa sellisest tegevusest tulenevad asutamisvabaduse piirangud olla objektiivselt õigustatud. Siiski tuleb tõdeda, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sellise poliitika eesmärgiks on ka meremeeste töötingimuste kaitsmine ja parandamine.
Kollektiivse tegutsemise õiguse ja teenuste osutamise vabaduse kokkupõrked uute liikmesriikide kontekstis on vaatluse all kohtuasjas C-341/05: Laval, milles otsus tehakse teatavaks 18. detsembril! Olge valvel!
Inglise kohus esitas Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused, milles ta küsis "sisuliselt seda", kas EÜ artikkel 43 laieneb ka ametiühingu või selle liidu kollektiivsele tegevusele, mille eesmärk on panna ettevõtjat loobuma oma asutamisvabaduse kasutamisest.
[Kõigepealt on ilmselt paslik valgustada mõiste "kollektiivne tegevus/tegutsemine" sisu. Tegemist on tõlkega prantsuskeelsest action collective'ist (i.k. collective action), mis hõlmab streiki, blokaadi, töösulgu, toetustegevust. Võimalikud eestikeelsed variandid võiksid veel olla kollektiivsed meetmed, kollektiivsed abinõud, töötüli lahendamise abinõud ... ?]
Ametiühingud leidsid, et kollektiivse tegutsemise õigus, mis hõlmab streigiõigust ja boikottide korraldamise õigust, on põhiõigus, mis tuleneb ka liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja kujutab endast seetõttu ühenduse õiguse üldpõhimõtet. EÜ artikkel 43 sellele seega ei laiene.
Euroopa Kohus sellega ei nõustunud ja sedastas, et ametiühingute kollektiivne tegevus kuulub asutamisvabaduse kohaldamisalasse.
Teine küsimus puudutas asutamisvabaduse horisontaalset vahetut õigusmõju ehk kas eraõiguslik isik (Viking Line) saab neile tugineda teise eraõigusliku isiku (antud juhul ametiühingute) vastu.
Kohtujurist Maduro märkis oma ettepaneku punktis 38, et kohtupraktika kohaselt võivad vaba liikumise sätted piirata ka teiste eraõiguslike isikute autonoomiat. Liikmesriikidevahelise isikute vaba liikumise ja teenuste vaba osutamise takistuste kõrvaldamine oleks ohustatud, kui riikide loodud tõkete kõrvaldamise muudaks olematuks takistused, mis tulenevad avaliku õigusega mittereguleeritud liitude või organisatsioonide õigusliku autonoomia teostamisest (punkt 57, viited ajaloolisele kohtupraktikale, millega võite tutvuda siin).
Euroopa Kohus jõudis selle kohtupraktika toel järeldusele, et EÜ artikkel 43 annab eraettevõtjale õigusi, millele saab tugineda ka ametiühingu või nende liidu vastu.
Seejärel hindas kohus, kas ametiühingute tegevus kujutab endast asutamisvabaduse piirangut, kas see piirang võib olla õigustatud (ning kas see on proportsionaalne?).
EK leidis, et tegemist on piiranguga. Piirangu õigustamise klassikalise skeemi kohaselt peab sellel olema legitiimne eesmärk, see peab sobima eesmärgi saavutmiseks, see peab olema vajalik (ei esine vähem piiravamaid vahendeid sama eesmärgi saavutamiseks) ega minema kaugemale selle saavutamiseks vajalikust.
Legitiimse eesmärgi kohta märkis EK, et põhimõtteliselt saab seda piirangut õigustada töötajate kaitse vajadusega, mis kujutab endast ülekaalukat avalikku huvi. Inglise kohus peab seega Londonis kontrollima, kas ka tegelikult oli ametitühingute tegevus sellele suunatud. Sealjuures peab ta kindlaks tegema, kas ametiühinguliikmete töökohad või töötingimused olid tõsise surve all (vt otsuse punktid 78-80).
Kõne all olev kollektiivne tegevus võib ka sobiv olla, aga kontrollima peab seda jällegi siseriiklik kohus. Sama kehtib ka vajalikkuse kohta.
Euroopa Kohus jagab nende aspektide kontrollimise kohta ka rea näpunäiteid. Esile tasuks tuua ehk punkti 88: ITF-i poliitika elluviimise tagamisele suunatud kollektiivse tegevuse kohta rõhutab Euroopa Kohus, et kuivõrd niisuguse poliitika tulemusel takistatakse reederitel registreerida laevu muus riigis kui see, mille kodanikud on laevade kasusaavad omanikud, ei saa sellisest tegevusest tulenevad asutamisvabaduse piirangud olla objektiivselt õigustatud. Siiski tuleb tõdeda, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sellise poliitika eesmärgiks on ka meremeeste töötingimuste kaitsmine ja parandamine.
Kollektiivse tegutsemise õiguse ja teenuste osutamise vabaduse kokkupõrked uute liikmesriikide kontekstis on vaatluse all kohtuasjas C-341/05: Laval, milles otsus tehakse teatavaks 18. detsembril! Olge valvel!
2007/12/11
Avaldamata tõlge: C-161/06
Kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux s.r.o. pidi Euroopa Kohus ühe Tšehhi kohtu küsimise peale otsustama, kas liikmesriik saab tugineda üksikisiku vastu õigusaktile, mida selle liikmesriigi keeles ei ole ametlikult avaldatud.
Asjaolud: Skoma-Lux importis veine, aga ei täitnud mingit tolliformaalsust, mis oli ette nähtud ühes EÜ määruses. Määrust aga ei olnud avaldatud tšehhikeelses Euroopa Liidu Teataja paberil ilmunud eriväljaandes. Selle määruse rikkumise eest määrati talle Tšehhi seaduste alusel karistus, mille kohta tehtud otsuse ta kohtus vaidlustas. Skoma-Lux tugines oma kaebuses EL-iga ühinemise aktile, mille kohaselt pidid kõik enne ühinemist vastu võetud õigusaktid olema uute liikmesriikide keeltes avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.
Euroopa Kohus on varemalt leidnud, et kui ühenduse õigusakt on mõnes ametlikus keeles Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamata, siis tähendab see seda, et isikutel ei ole olnud võimalust sellega tutvuda (kohtuasi C-160/84: Oryzomyli Kavallas jt).
Käesoleva juhtumi asjaolud olid aga veidi teistsugused:
määruse mitteametlik tõlge oli avaldatud Tšehhi tolliameti kodulehel, samuti Eur-Lexis (levinud olukord kõigis uutes liikmeriikides), Skoma-Lux oli ise tegev rahvusvahelises kaubanduses ja oli selle õigusakti sisust täiesti teadlik. Järelikult ei olnud see määrus ei laiale üldsusele ega ka spetsialistidele kättesaamatu.
Euroopa Kohus leidis täna tehtud otsuses siiski ühinemisakti ja asutamislepingu teksti toel ning õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest lähtuvalt, et taolisele määrusele ei ole üksikisiku vastu võimalik tugineda.
Õiguskindluse tagamiseks peab õigusakt olema nõuetekohaselt avaldatud adressaadi ametlikus keeles (punkt 38). Nõuetekohane avaldamine tähendab aga avaldamist Euroopa Liidu Teatajas (punkt 34).
Tahaksin juhtida Teie tähelepanu ka punktile 48: "[...] kuigi ühenduse õigusaktid on tõepoolest Internetis kättesaadavad ning üksikisikud tutvuvad nendega üha sagedamini Interneti vahendusel, ei ole nende õigusaktide selline kättesaadavaks tegemine samaväärne nõuetekohase avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas, kui ühenduse õiguses puuduvad sellekohased õigusnormid". Ilmselt on aeg Eur-Lexi kuidagi reguleerida ja mõelda muu hulgas välja, kuidas saaks tutvuda õigusaktide suvalisel hetkel kehtivate versioonidega. Riigi Teataja e-versioonis on niisugune võimalus olemas, võiks olla ka Eur-Lexis.
Asjaolud: Skoma-Lux importis veine, aga ei täitnud mingit tolliformaalsust, mis oli ette nähtud ühes EÜ määruses. Määrust aga ei olnud avaldatud tšehhikeelses Euroopa Liidu Teataja paberil ilmunud eriväljaandes. Selle määruse rikkumise eest määrati talle Tšehhi seaduste alusel karistus, mille kohta tehtud otsuse ta kohtus vaidlustas. Skoma-Lux tugines oma kaebuses EL-iga ühinemise aktile, mille kohaselt pidid kõik enne ühinemist vastu võetud õigusaktid olema uute liikmesriikide keeltes avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.
Euroopa Kohus on varemalt leidnud, et kui ühenduse õigusakt on mõnes ametlikus keeles Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamata, siis tähendab see seda, et isikutel ei ole olnud võimalust sellega tutvuda (kohtuasi C-160/84: Oryzomyli Kavallas jt).
Käesoleva juhtumi asjaolud olid aga veidi teistsugused:
määruse mitteametlik tõlge oli avaldatud Tšehhi tolliameti kodulehel, samuti Eur-Lexis (levinud olukord kõigis uutes liikmeriikides), Skoma-Lux oli ise tegev rahvusvahelises kaubanduses ja oli selle õigusakti sisust täiesti teadlik. Järelikult ei olnud see määrus ei laiale üldsusele ega ka spetsialistidele kättesaamatu.
Euroopa Kohus leidis täna tehtud otsuses siiski ühinemisakti ja asutamislepingu teksti toel ning õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest lähtuvalt, et taolisele määrusele ei ole üksikisiku vastu võimalik tugineda.
Õiguskindluse tagamiseks peab õigusakt olema nõuetekohaselt avaldatud adressaadi ametlikus keeles (punkt 38). Nõuetekohane avaldamine tähendab aga avaldamist Euroopa Liidu Teatajas (punkt 34).
Tahaksin juhtida Teie tähelepanu ka punktile 48: "[...] kuigi ühenduse õigusaktid on tõepoolest Internetis kättesaadavad ning üksikisikud tutvuvad nendega üha sagedamini Interneti vahendusel, ei ole nende õigusaktide selline kättesaadavaks tegemine samaväärne nõuetekohase avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas, kui ühenduse õiguses puuduvad sellekohased õigusnormid". Ilmselt on aeg Eur-Lexi kuidagi reguleerida ja mõelda muu hulgas välja, kuidas saaks tutvuda õigusaktide suvalisel hetkel kehtivate versioonidega. Riigi Teataja e-versioonis on niisugune võimalus olemas, võiks olla ka Eur-Lexis.
2007/12/10
Subjektiivne õigus nõuda tegevuskava koostamist: C-237/07
Suvel ununes, täna aga tuletati meelde, et Euroopa Kohtusse on laekunud üks äärmiselt põnev eelotsusetaotlus, kus Saksa kohus küsib järgmist:
Kas nõukogu direktiivi 96/62/EÜ välisõhu kvaliteedi hindamise ja juhtimise kohta artikli 7 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kolmandal isiku, kelle tervist on kahjustatud, on subjektiivne õigus nõuda tegevuskava koostamist isegi siis, kui tal on tegevuskavast olenemata võimalus kaitsta oma õigust kaitsele peentolmu osakeste PM10 emissiooni piirtaseme ületamisest tekitatavate tervisekahjustuste eest, nõudes kohtu teel ametiasutuse sekkumist?
Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, on peentolmu osakeste PM10 põhjustatud tervistkahjustavast saastest puudutatud kolmandal isikul õigus nõuda sellise tegevuskava koostamist, mis näeb ette lühiajaliselt võetavad meetmed, tagamaks, et peentolmu osakeste PM10 emissiooni piirtasemest peetakse rangelt kinni?
Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis millises ulatuses peab tegevuskavas määratud meetmete abil piirtaseme ületamise oht või selle kestus vähenema? Kas tegevuskava võib etapiviisi piirduda nende meetmetega, mis ei taga küll piirtasemest kinnipidamist, kuid aitavad siiski lühiajaliselt parandada välisõhu kvaliteeti?
Jääme ootama kohtujuristi ettepanekut, ootame ka kohtuotsust.
Kas nõukogu direktiivi 96/62/EÜ välisõhu kvaliteedi hindamise ja juhtimise kohta artikli 7 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kolmandal isiku, kelle tervist on kahjustatud, on subjektiivne õigus nõuda tegevuskava koostamist isegi siis, kui tal on tegevuskavast olenemata võimalus kaitsta oma õigust kaitsele peentolmu osakeste PM10 emissiooni piirtaseme ületamisest tekitatavate tervisekahjustuste eest, nõudes kohtu teel ametiasutuse sekkumist?
Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, on peentolmu osakeste PM10 põhjustatud tervistkahjustavast saastest puudutatud kolmandal isikul õigus nõuda sellise tegevuskava koostamist, mis näeb ette lühiajaliselt võetavad meetmed, tagamaks, et peentolmu osakeste PM10 emissiooni piirtasemest peetakse rangelt kinni?
Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis millises ulatuses peab tegevuskavas määratud meetmete abil piirtaseme ületamise oht või selle kestus vähenema? Kas tegevuskava võib etapiviisi piirduda nende meetmetega, mis ei taga küll piirtasemest kinnipidamist, kuid aitavad siiski lühiajaliselt parandada välisõhu kvaliteeti?
Jääme ootama kohtujuristi ettepanekut, ootame ka kohtuotsust.
2007/12/03
Kriminaalkaristused mere reostamise eest: C-440/05
Kohtuasi C-440/05: komisjon vs. Euroopa Liidu nõukogu puudutab Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide pädevuse jaotust kriminaalõiguse valdkonnas. Üldjuhul kriminaalõigus ja kriminaalmenetlus ühenduse pädevusse ei kuulu, kuid sellest on erandeid. Kohtuotsuses C-176/03: komisjon vs. Euroopa Liidu nõukogu leidis Euroopa Kohus, et ühendusel on õigus nõuda keskkonna kaitseks kriminaalõiguslike sanktsioonide kehtestamist. Käesolevas kohtuasjas on vaatluse all esiteks küsimus, kas selline õigus laieneb ka ühenduse muudele tegevusvaldkondadele peale keskkonnakaitse ja teiseks küsimus, milline on selle pädevuse vertikaalne ulatus ehk kuivõrd detailselt võib ühendus liikmesriikide kriminaalõigust ühtlustada.
Kohtuasjas C-440/05 vaidlustas komisjon nõukogu raamotsuse, millega tugevdatakse kriminaalõiguslikku raamistikku laevade põhjustatud merereostuse vastase õiguse jõustamiseks, mille nõukogu võttis vastu EL VI jaotise (politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades) alusel (ehk siis liikmesriikide valitsuste koostöö vormis). Raamotsus pidi täiendama direktiivi 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest. Selles oli ette nähtud, et direktiivis kirjeldatud teatud tegude puhul peavad liikmesriigid kohaldama kriminaalõiguslikke sanktsioone ning muu hulgas sisaldas see ka sätteid nende karistuste liigi ja raskuse kohta. Komisjoni hinnangul oleks niisugune raamotsus tulnud vastu võtta EÜ samba raames ja täpsemini transpordipoliitika maailma kuuluva EÜ artikli 80 lg 2 alusel.
Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et EÜ asutamisleping on õigusliku aluse valikul primaarne EL asutamislepingu ees. Sellest johtuvalt analüüsis kohus seda, kas raamotsuse oleks saanud vastu võtta EÜ asutamislepingu alusel.
Kuna raamotsus oli oma sisult ja eesmärgilt seotud meresõiduohutuse parandamise ja merekeskkonna kaitse tõhustamisega, siis oli seda põhimõtteliselt võimalik vastu võtta EÜ artikli 80 lg 2 alusel. Kohus märkis, et mainitud artikli alusel on võimalik vastu võtta ka osaliselt keskkonnakaitselisi õigusakte, kuna keskkonnakaitse nõuded tuleb EÜ artiklist 6 lähtuvalt integreerida ka teistesse poliitikatesse.
Raamotsuse sisu puhul eristas EK aga kahte rühma sätteid. Esimene neist sisaldas sätteid, mis nõudsid osade direktiivis kirjeldatud tegude eest kriminaalkaristuste kohaldamist ja teine hõlmas karistuste liiki ja raskust määravaid sätteid.
Kohus leidis esimese rühma kohta, et niisugusele transpordi- ja keskkonnapoliitika piiril paiknevale õigusaktile on võimalik laiendada kohtuotsuse C-176/03 punktis 28 sätestatut, mille kohaselt võib ühenduse seadusandja juhul, kui tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristuste kohaldamine pädevate siseriiklike asutuste poolt on hädavajalik meede raskete keskkonnaõiguse rikkumistega võitlemiseks, kohustada liikmesriike kehtestama selliseid karistusi, et tagada vastavas valdkonnas tema poolt kehtestatavate õigusnormide täielik tõhusus.
Sätete kohta, mis määrasid kindlaks karistuste liigi ja karistusmäärad, leidis kohus, et neid EÜ artikli 80 lg 2 alusel vastu võtta ei saa.
Kuna raamotsus kujutas endast jagamatut tervikut, siis tühistas EK selle täies ulatuses.
EÜ on seega pädev nõudma vähemasti nendes poliitikavaldkondades võetud õigusaktide puhul, kuhu annab integreerida keskkonnakaitse nõuded, ka kriminaalõiguslike sanktsioonide sätestamist ühenduse õiguse rikkumise eest. See saab siiski toimuda, kui need sanktsioonid on „hädavajalikud” niisuguste rikkumistega võitlemiseks.
Sanktsioonide liiki ja karistuste määra EÜ lepingu alusel aga ette näha ei saa.
Tellimine:
Postitused (Atom)