Kohtuasi C-440/05: komisjon vs. Euroopa Liidu nõukogu puudutab Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide pädevuse jaotust kriminaalõiguse valdkonnas. Üldjuhul kriminaalõigus ja kriminaalmenetlus ühenduse pädevusse ei kuulu, kuid sellest on erandeid. Kohtuotsuses C-176/03: komisjon vs. Euroopa Liidu nõukogu leidis Euroopa Kohus, et ühendusel on õigus nõuda keskkonna kaitseks kriminaalõiguslike sanktsioonide kehtestamist. Käesolevas kohtuasjas on vaatluse all esiteks küsimus, kas selline õigus laieneb ka ühenduse muudele tegevusvaldkondadele peale keskkonnakaitse ja teiseks küsimus, milline on selle pädevuse vertikaalne ulatus ehk kuivõrd detailselt võib ühendus liikmesriikide kriminaalõigust ühtlustada.
Kohtuasjas C-440/05 vaidlustas komisjon nõukogu raamotsuse, millega tugevdatakse kriminaalõiguslikku raamistikku laevade põhjustatud merereostuse vastase õiguse jõustamiseks, mille nõukogu võttis vastu EL VI jaotise (politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades) alusel (ehk siis liikmesriikide valitsuste koostöö vormis). Raamotsus pidi täiendama direktiivi 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest. Selles oli ette nähtud, et direktiivis kirjeldatud teatud tegude puhul peavad liikmesriigid kohaldama kriminaalõiguslikke sanktsioone ning muu hulgas sisaldas see ka sätteid nende karistuste liigi ja raskuse kohta. Komisjoni hinnangul oleks niisugune raamotsus tulnud vastu võtta EÜ samba raames ja täpsemini transpordipoliitika maailma kuuluva EÜ artikli 80 lg 2 alusel.
Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et EÜ asutamisleping on õigusliku aluse valikul primaarne EL asutamislepingu ees. Sellest johtuvalt analüüsis kohus seda, kas raamotsuse oleks saanud vastu võtta EÜ asutamislepingu alusel.
Kuna raamotsus oli oma sisult ja eesmärgilt seotud meresõiduohutuse parandamise ja merekeskkonna kaitse tõhustamisega, siis oli seda põhimõtteliselt võimalik vastu võtta EÜ artikli 80 lg 2 alusel. Kohus märkis, et mainitud artikli alusel on võimalik vastu võtta ka osaliselt keskkonnakaitselisi õigusakte, kuna keskkonnakaitse nõuded tuleb EÜ artiklist 6 lähtuvalt integreerida ka teistesse poliitikatesse.
Raamotsuse sisu puhul eristas EK aga kahte rühma sätteid. Esimene neist sisaldas sätteid, mis nõudsid osade direktiivis kirjeldatud tegude eest kriminaalkaristuste kohaldamist ja teine hõlmas karistuste liiki ja raskust määravaid sätteid.
Kohus leidis esimese rühma kohta, et niisugusele transpordi- ja keskkonnapoliitika piiril paiknevale õigusaktile on võimalik laiendada kohtuotsuse C-176/03 punktis 28 sätestatut, mille kohaselt võib ühenduse seadusandja juhul, kui tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristuste kohaldamine pädevate siseriiklike asutuste poolt on hädavajalik meede raskete keskkonnaõiguse rikkumistega võitlemiseks, kohustada liikmesriike kehtestama selliseid karistusi, et tagada vastavas valdkonnas tema poolt kehtestatavate õigusnormide täielik tõhusus.
Sätete kohta, mis määrasid kindlaks karistuste liigi ja karistusmäärad, leidis kohus, et neid EÜ artikli 80 lg 2 alusel vastu võtta ei saa.
Kuna raamotsus kujutas endast jagamatut tervikut, siis tühistas EK selle täies ulatuses.
EÜ on seega pädev nõudma vähemasti nendes poliitikavaldkondades võetud õigusaktide puhul, kuhu annab integreerida keskkonnakaitse nõuded, ka kriminaalõiguslike sanktsioonide sätestamist ühenduse õiguse rikkumise eest. See saab siiski toimuda, kui need sanktsioonid on „hädavajalikud” niisuguste rikkumistega võitlemiseks.
Sanktsioonide liiki ja karistuste määra EÜ lepingu alusel aga ette näha ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar