2006/11/27

Eesti elektrituru avamine: C-413/04

Täna jõudis lahendini esimene otseselt Eestit puudutav kohtuasi C-413/04: Euroopa Parlament v. nõukogu.
  • Asjaolud
Kohtuvaidlus sai alguse sellest, et Euroopa Liidu Nõukogu võttis 28. juunil 2004 (kuupäevad on siin üliolulised!) vastu direktiivi 2004/85/EÜ (edaspidi „vaidlusalune direktiiv“), et kohandada 26. juunil 2003 vastu võetud elektrienergia siseturu direktiivi 2003/54/EÜ teatavaid sätteid Eesti suhtes.

Direktiiviga 2003/54 oli varem tunnistatud kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta. Sellest direktiivist oli Eestile tema Euroopa Liiduga ühinemist käsitlevale lepingule lisatud aktis (edaspidi „ühinemisakt“) tehtud üks erand. Nimelt oli kuni 31. detsembrini 2008 ajutiselt edasi lükatud direktiivi 96/92/EÜ artikli 19 lõikes 2 sisalduv elektrituru teatud tarbijatele avamise kohustus.

Direktiiviga 2003/54 kiirendati aga oluliselt elektrienergiaturu avamise protsessi ja nähti artikli 21 lõike 1 punktides b ja c ette, et alates 2007. aasta 1. juulist peab kogu elektriturg olema avatud.

Eesti pöördus 17. septembril 2003 komisjoni poole ja tuginedes ühinemisakti artiklile 57, palus muuta direktiivi 2003/54, et võtta arvesse ühinemisaktis ettenähtud erandit.

Komisjon koostas vastava muudatusettepaneku, mille õiguslikeks alusteks olid mitte ühinemisakti sätted vaid EÜ asutamislepingu artikli 47 lõige 2 ning artiklid 55 ja 95.

Nõukogu võttis aga komisjoni ettepaneku sisuliselt muutmatul kujul 28. juunil 2004 vastu hoopis ühinemisakti artikli 57 alusel. Põhjendas ta sellist lahendust vajadusega see direktiiv kiiresti vastu võtta enne kui saabub 1. juuli 2004, mil osa elektriturust peaks olema avatud. Ühinemisakti artikli 57 alusel direktiivi vastuvõtmine ei eeldanud nimelt Euroopa Parlamendi osalemist õigusloomeprotsessis.

Euroopa Parlamendile selline asjade kulg ei sobinud ning ta esitas Euroopa Kohtule hagi, milles nõudis vaidlusaluse direktiivi tühistamist, kuna ta leidis, et see oleks tulnud vastu võtta EÜ asutamislpeingus sätestatud tavapärast õigusloomemenetlust järgides ja samadel alustel kui direktiiv 2003/54. Viidatagu siinkohal sarnaseid õigusliku aluse vaidluseid käsitlevaile kirjutistele siinses blogis.
  • Euroopa Kohtu hinnang
Euroopa Kohus piiritles kõigepealt artikli 57 kohaldamisala ehk tegi kindlaks milliseid õigusakte selle alusel võib vastu võtta (artikli teksti, kallis lugeja, kui sa peaksid olemas olema, vt palun kohtuotsuse punktist 14).

Nimelt saab selle alusel vastu võtta üksnes ühenduse õigusaktide „kohandusi“, mille eesmärk on muuta ühinemiseelsed õigusaktid uutes liikmesriikides kohaldatavateks. Ajutisi erandeid nendest õigusaktidest selle alusel vastu võtta ei saa (vt kohtuotsuse punkte 30-38). Niisuguste erandite vastuvõtmiseks on ühinemisaktis artikkel 55, mis näeb ette palju rangemad tingimused (lubatud vaid ühinemisläbirääkimiste lõppemise [1/11/02] ja ühinemislepingu allkirjastamise kuupäeva [16/4/03] vahel vastuvõetud õigusaktide puhul + nõukogu ühehäälsuse nõue ehk seda ei oleks 26. juunil 2003 vastu võetud direktiivi 2003/54 kohta saanudki kasutada).

Seejärel märkis Euroopa Kohus, et vaidlusalune direktiiv sisaldab nii ajutisi erandeid kui ka kohandusi (vt kohtuotsuse punkte 39-54). Siinkohal läheb kohtuotsuse argumentatsioon lahku kohtujurist Geelhoedi ettepaneku argumentatisoonist, kus selliste peensusteni ei laskutud.

Kohandusena käsitleb Euroopa Kohus seda osa vaidlusalusest direktiivist, mis tagab direktiivis 96/92 kohta tehtud erandi arvestamise uue direktiiviga 2003/54 kehtestatud õiguslikus raamistikus. Euroopa Kohus leidis nimelt, et direktiivi 96/92 tühistamisega sellest tehtud erand kehtivust ei kaotanud (niisugune oli ka Eesti valitsuse seisukoht). Seda seetõttu, et kõnesolev erand on ette nähtud ühinemisaktis ehk esmase õiguse allikas, mistõttu tavalise direktiiviga nagu 2003/54 seda muuta ei saa. Teiseks on ka direktiivis 2003/54 märgitud, et tegu on eelmise direktiivi jätkuga (vt kohtuotsuse punkte 40-45). Samas tuli seda erandit kohandada direktiiviga 2003/54 sätestatud uute turuavamiskohustustega, mille kohaselt tuleb 1. juuliks 2007 avada elektriturg kõigile tarbijaile. Seega võis direktiivi selles osas, milles see puudutas uute kohustuste täitmise edasilükkamist kuni ühinemisaktis kehtestatud tähtaja lõppemiseni, selle õiguspäraselt vastu võtta artikli 57 alusel.

Samas kehtestati vaidlusaluse direktiiviga märgatavalt pikem üleminekuperiood kui oli ette nähtud ühinemisaktis ehk 2003 aasta 31. detsembri asemel kuni 2012 aasta lõpuni (vt selle kohta kohtuotsuse punkti 53).

Niisugusi täiendavaid erandeid ühinemisakti artikli 57 alusel anda ei saa (vt kohtuotsuse punkte 54-61).

Kohtuotsuse punktides 62-76 selgitab Euroopa Kohus, kuidas need täiendavad erandid oleks tulnud vastu võtta EÜ asutamislepingu alusel.
  • Tulemus
Kokkuvõttes tühistab Euroopa Kohus selle direktiivi nende täiendavate ajutiste erandite osas ning selle tulemusena jääb kehtima vana erand, mille lõppemisel 31. detsembril 2008 peab Eesti kogu elektriturg olema avatud kõigile tarbijaile.

Ilmselt see siiski nõnda olema ei saa, kuna kahe järgneva aasta jooksul jõutakse vastu võtta seda erandit pikendav direktiiv ning siis juba õigel õiguslikul alusel ja tavapärast menetlust järgides. Ilmselt ei põhjusta see mingeid raskusi, kuna kõik asjaosalised näivad olevat põhimõtteliselt nõus, et vaidlusaluse direktiivi sisu on igati vastuvõetav (vt selle kohta ka kohtuotsuse punkti 90).

Kommentaare ei ole: