Avaldamata tõlge: C-161/06

Kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux s.r.o. pidi Euroopa Kohus ühe Tšehhi kohtu küsimise peale otsustama, kas liikmesriik saab tugineda üksikisiku vastu õigusaktile, mida selle liikmesriigi keeles ei ole ametlikult avaldatud.

Asjaolud: Skoma-Lux importis veine, aga ei täitnud mingit tolliformaalsust, mis oli ette nähtud ühes EÜ määruses. Määrust aga ei olnud avaldatud tšehhikeelses Euroopa Liidu Teataja paberil ilmunud eriväljaandes. Selle määruse rikkumise eest määrati talle Tšehhi seaduste alusel karistus, mille kohta tehtud otsuse ta kohtus vaidlustas. Skoma-Lux tugines oma kaebuses EL-iga ühinemise aktile, mille kohaselt pidid kõik enne ühinemist vastu võetud õigusaktid olema uute liikmesriikide keeltes avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.

Euroopa Kohus on varemalt leidnud, et kui ühenduse õigusakt on mõnes ametlikus keeles Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamata, siis tähendab see seda, et isikutel ei ole olnud võimalust sellega tutvuda (kohtuasi C-160/84: Oryzomyli Kavallas jt).

Käesoleva juhtumi asjaolud olid aga veidi teistsugused:
määruse mitteametlik tõlge oli avaldatud Tšehhi tolliameti kodulehel, samuti Eur-Lexis (levinud olukord kõigis uutes liikmeriikides), Skoma-Lux oli ise tegev rahvusvahelises kaubanduses ja oli selle õigusakti sisust täiesti teadlik. Järelikult ei olnud see määrus ei laiale üldsusele ega ka spetsialistidele kättesaamatu.

Euroopa Kohus leidis täna tehtud otsuses siiski ühinemisakti ja asutamislepingu teksti toel ning õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest lähtuvalt, et taolisele määrusele ei ole üksikisiku vastu võimalik tugineda.

Õiguskindluse tagamiseks peab õigusakt olema nõuetekohaselt avaldatud adressaadi ametlikus keeles (punkt 38). Nõuetekohane avaldamine tähendab aga avaldamist Euroopa Liidu Teatajas (punkt 34).

Tahaksin juhtida Teie tähelepanu ka punktile 48: "[...] kuigi ühenduse õigusaktid on tõepoolest Internetis kättesaadavad ning üksikisikud tutvuvad nendega üha sagedamini Interneti vahendusel, ei ole nende õigusaktide selline kättesaadavaks tegemine samaväärne nõuetekohase avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas, kui ühenduse õiguses puuduvad sellekohased õigusnormid". Ilmselt on aeg Eur-Lexi kuidagi reguleerida ja mõelda muu hulgas välja, kuidas saaks tutvuda õigusaktide suvalisel hetkel kehtivate versioonidega. Riigi Teataja e-versioonis on niisugune võimalus olemas, võiks olla ka Eur-Lexis.

Subjektiivne õigus nõuda tegevuskava koostamist: C-237/07

Suvel ununes, täna aga tuletati meelde, et Euroopa Kohtusse on laekunud üks äärmiselt põnev eelotsusetaotlus, kus Saksa kohus küsib järgmist:

Kas nõukogu direktiivi 96/62/EÜ välisõhu kvaliteedi hindamise ja juhtimise kohta artikli 7 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kolmandal isiku, kelle tervist on kahjustatud, on subjektiivne õigus nõuda tegevuskava koostamist isegi siis, kui tal on tegevuskavast olenemata võimalus kaitsta oma õigust kaitsele peentolmu osakeste PM10 emissiooni piirtaseme ületamisest tekitatavate tervisekahjustuste eest, nõudes kohtu teel ametiasutuse sekkumist?

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, on peentolmu osakeste PM10 põhjustatud tervistkahjustavast saastest puudutatud kolmandal isikul õigus nõuda sellise tegevuskava koostamist, mis näeb ette lühiajaliselt võetavad meetmed, tagamaks, et peentolmu osakeste PM10 emissiooni piirtasemest peetakse rangelt kinni?

Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis millises ulatuses peab tegevuskavas määratud meetmete abil piirtaseme ületamise oht või selle kestus vähenema? Kas tegevuskava võib etapiviisi piirduda nende meetmetega, mis ei taga küll piirtasemest kinnipidamist, kuid aitavad siiski lühiajaliselt parandada välisõhu kvaliteeti?

Jääme ootama kohtujuristi ettepanekut, ootame ka kohtuotsust.

Kriminaalkaristused mere reostamise eest: C-440/05

Kohtuasi C-440/05: komisjon vs. Euroopa Liidu nõukogu puudutab Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide pädevuse jaotust kriminaalõiguse valdkonnas. Üldjuhul kriminaalõigus ja kriminaalmenetlus ühenduse pädevusse ei kuulu, kuid sellest on erandeid. Kohtuotsuses C-176/03: komisjon vs. Euroopa Liidu nõukogu leidis Euroopa Kohus, et ühendusel on õigus nõuda keskkonna kaitseks kriminaalõiguslike sanktsioonide kehtestamist. Käesolevas kohtuasjas on vaatluse all esiteks küsimus, kas selline õigus laieneb ka ühenduse muudele tegevusvaldkondadele peale keskkonnakaitse ja teiseks küsimus, milline on selle pädevuse vertikaalne ulatus ehk kuivõrd detailselt võib ühendus liikmesriikide kriminaalõigust ühtlustada.

Kohtuasjas C-440/05 vaidlustas komisjon nõukogu raamotsuse, millega tugevdatakse kriminaalõiguslikku raamistikku laevade põhjustatud merereostuse vastase õiguse jõustamiseks, mille nõukogu võttis vastu EL VI jaotise (politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades) alusel (ehk siis liikmesriikide valitsuste koostöö vormis). Raamotsus pidi täiendama direktiivi 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest. Selles oli ette nähtud, et direktiivis kirjeldatud teatud tegude puhul peavad liikmesriigid kohaldama kriminaalõiguslikke sanktsioone ning muu hulgas sisaldas see ka sätteid nende karistuste liigi ja raskuse kohta. Komisjoni hinnangul oleks niisugune raamotsus tulnud vastu võtta EÜ samba raames ja täpsemini transpordipoliitika maailma kuuluva EÜ artikli 80 lg 2 alusel.

Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et EÜ asutamisleping on õigusliku aluse valikul primaarne EL asutamislepingu ees. Sellest johtuvalt analüüsis kohus seda, kas raamotsuse oleks saanud vastu võtta EÜ asutamislepingu alusel.

Kuna raamotsus oli oma sisult ja eesmärgilt seotud meresõiduohutuse parandamise ja merekeskkonna kaitse tõhustamisega, siis oli seda põhimõtteliselt võimalik vastu võtta EÜ artikli 80 lg 2 alusel. Kohus märkis, et mainitud artikli alusel on võimalik vastu võtta ka osaliselt keskkonnakaitselisi õigusakte, kuna keskkonnakaitse nõuded tuleb EÜ artiklist 6 lähtuvalt integreerida ka teistesse poliitikatesse.

Raamotsuse sisu puhul eristas EK aga kahte rühma sätteid. Esimene neist sisaldas sätteid, mis nõudsid osade direktiivis kirjeldatud tegude eest kriminaalkaristuste kohaldamist ja teine hõlmas karistuste liiki ja raskust määravaid sätteid.

Kohus leidis esimese rühma kohta, et niisugusele transpordi- ja keskkonnapoliitika piiril paiknevale õigusaktile on võimalik laiendada kohtuotsuse C-176/03 punktis 28 sätestatut, mille kohaselt võib ühenduse seadusandja juhul, kui tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristuste kohaldamine pädevate siseriiklike asutuste poolt on hädavajalik meede raskete keskkonnaõiguse rikkumistega võitlemiseks, kohustada liikmesriike kehtestama selliseid karistusi, et tagada vastavas valdkonnas tema poolt kehtestatavate õigusnormide täielik tõhusus.

Sätete kohta, mis määrasid kindlaks karistuste liigi ja karistusmäärad, leidis kohus, et neid EÜ artikli 80 lg 2 alusel vastu võtta ei saa.

Kuna raamotsus kujutas endast jagamatut tervikut, siis tühistas EK selle täies ulatuses.

EÜ on seega pädev nõudma vähemasti nendes poliitikavaldkondades võetud õigusaktide puhul, kuhu annab integreerida keskkonnakaitse nõuded, ka kriminaalõiguslike sanktsioonide sätestamist ühenduse õiguse rikkumise eest. See saab siiski toimuda, kui need sanktsioonid on „hädavajalikud” niisuguste rikkumistega võitlemiseks.

Sanktsioonide liiki ja karistuste määra EÜ lepingu alusel aga ette näha ei saa.

Soomlaste hundijaht: otsus kohtuasjas C-342/05

Eelmise aasta 3. detsembri postituses käsitlesin kohtujurist Kokotti ettepanekut soomlaste hundijahi asjas. Täna (14. juunil 2007) kuulutati selles kohtuasjas välja otsus, milles sedastati, et Soome on tõepoolest rikkunud loodusdirektiivi artikli 12 lõikest 1 ja artikli 16 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

Euroopa Kohus ei leidnud siiski, et komisjon oleks esitanud piisavalt tõendeid, mis kinnitaks, et Soomes on hundijahi lubamisel juurdunud ja muutunud üldiseks halduspraktika, mis on vastuolus loodusdirektiivi nimetatud artiklitega (kohtuotsuse punktid 21-39).

Euroopa Kohus leidis aga, et loodusdirektiivi mainitud artiklitega on vastuolus asjaolu, et hundijahti lubatakse ennetavalt, ilma et oleks tõendatud, et see tõepoolest hoiab ära olulise kahju tekkimise (kohtuotsuse punktid 40-44).

Iseseisev õiguskaitsevahend: C-432/05: Unibet

Viimasest postitusest saati on Euroopa Kohus usinalt katnud lugematu koguse poognaid kajastamisväärsete otsustega, millest siin kirjutatakse ühest. Uus hooaeg algab ülejärgmisest nädalast.

Niisiis, järjekordne õpikukaasus C-432/05: Unibet. Rootsi kohus pöördus Kirchbergi poole sooviga saada teada, kas isikutele ühenduse õigusega antud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte nõuab, et liikmesriik näeks oma õiguses ette iseseisva õiguskaitsevahendi, mille kaudu saab kontrollida liikmesriigi õigusnormi vastavust ühenduse õigusele (näeks sisuliselt ette abstraktse normikontrolli võimaluse).

Euroopa Kohus kinnitas oma varasemale praktikale tuginedes liikmesriikide menetlusautonoomiat taolistes küsimustes ning sedastas, et niisuguse iseseisva kaebemenetluse olemasolu ei ole vajalik, kui sellist vastuolu on võimalik kontrollida mõne muu üld- või halduskohtumenetluse raames (vt kohtuotsuse punkte 36-65).

Oma teise küsimusega küsis Rootsi kohus, kas liikmesriigi õiguses peab olema võimalik määrata esialgset õiguskaitset niisuguse õigusnormi kehtivuse peatamiseks, mis võib olla vastuolus ühenduse õigusega.

Euroopa Kohus tugines jällegi klassikalisele otsusele C-213/89: Factortame jt (lugege eestikeelset versiooni ajaloolise kohtuprakitka leheküljelt) ning sedastas, et selline võimalus peab olema.

Vastuses kolmandale küsimusele teatas Euroopa Kohus, et olukorras, kus on vaidlustatud liikmesriiig õiguse sätte vastavus ühenduse õigusele, reguleerib esialgse õiguskaitse andmist liikmesriigi õigus, mis ei tohi seda aga teha ebasoodsamalt kui samalaadsete siseriiklike taotluste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ega tohi muuta ühenduse õiguskorraga antud õiguste esialgset kohtulikku kaitset praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).
Vrd olukorraga, kus on vaidlustatud ühenduse õigusnomidel põhinev liikmesriigi õiguse säte (kohtuotsuse punkt 79).

Soomlaste hundijaht: ettepanek kohtuasjas C-342/05

Roheline värav kirjutab hundijahist ja sama teeb ka kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas C-342/05: komisjon v. Soome.

Komisjon on andud Soome Euroopa Kohtusse, kuna tema hinnangul on soomlaste halduspraktika hundijahi lubamisel vastuolus loodudirektiiviga (vt hagi teadaannet).

Loodusdirektiivi artikkel 12 koosmõjus lisaga IV keelab huntide tahtliku tapmise ja püüdmise. Samas on sellest keelust võimalik artikli 16 alusel teha erandeid. Just sellele artiklile Soome ka erandite tegtemisel tugineb. Olgu öeldud, et Euroopa Kohus ei ole loodusdirektiivi artiklit 16 varem tõlgendanud.

Lisaks teeb kohtuasja huvitavaks ka see, et komisjon ei ole vaidlustanud mitte Soome õigusaktide vastuolu ühenduse õigusega ega ka mingi konkreetse juhtumi vastuolu ühenudse õigusega, vaid üldisema halduspraktika vastuolu loodusdirektiivi artikli 12 lõikega 1 ja 16 lõikega 1.

Kohtujurist Kokkott leiab, et Soome on tõepoolest rikkunud neid sätteid. Pikemalt kirjutan õiguslikust analüüsist kohtuotsuse väljakuulutamisel.

Vee raamdirektiivi rikkumine Luksemburgis: C-32/05

30. novembril leidis Euroopa Kohus kohtuasjas C-32/05: komisjon v. Luksemburg, et Suurhertsogiriik on osaliselt rikkunud vee raamdirektiivist 2000/60/EÜ tulenevaid kohustusi.

Tegemist on tavalisest veidi keerukama liikmesriigi kohustuste rikkumise asjaga, kus komisjon väitis esiteks, et Luksemburg ei ole teavitanud vee raamdirektiivi ülevõtmiseks vastuvõetud üld- ja üksikaktidest ning teiseks, et Luksemburg ei ole vajalikke õigusnorme kehtestanudki.

Teine väide jagunes omakorda kaheks osaks. Esimesega väitis komisjon, et Luksemburg on rikkunud kohustust võtta veeraamdirektiivi ülevõtmiseks vastu raamseadus.

Euroopa Kohus tuletas raamseaduse vastuvõtmise kohustuse kohta meelde artikli 249 kolmanda lõigu sõnastust ja väljakujunenud kohtupraktikat:

1. liikmesriik on kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada direktiivi täielik õigusmõju;
2. liikmesriigil on vabadus valida vormide ja meetodite vahel, mis tagavad direktiivi eesmärgi saavutamise tema arvates parimal viisil;
3. eelnevast tuleneb, et direktiivi ülevõtmiseks ei ole üldjuhul vaja selle teksti siseriiklikus õiguses korrata või kehtestada mingeid spetsiifilisi õigusakte. Piisata võib ka üldisemast raamistikust või ka juba olemasolevate üldpõhimõtete täitmisest, kui see tagab ka direktiivi tegeliku kohaldamise ja võimaldab üksikisikutel oma õigustest aru saada ja neile kohtus ka tugineda;
4. sätteid, mis reguleerivad ühenduse ja liikmesriigi vahelisi suhteid, üle võtta ei tule, kui komisjon ei tõenda, et see on siiki tingimata vajalik.
   

Edasi märkis Euroopa Kohus, et seda, milliseid meetmeid tuleb direktiivi ülevõtmiseks liikmesriigi õiguskorras vastu võtta, tuleb analüüsida juhutmipõhiselt ja lähtudes direktiivis sisalduvaist kohustusist.

Direktiiv võib aga sisaldada väga erinevat laadi kohustusi:

1. osa direktiive nõuavad liikmesriigi tasandil õigusaktide vastuvõtmist ning nende täitmise üle kohtuliku ja halduskontrolli kehtestamist;
2. teised direktiivid kohustavad liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et tagada teatud üldiste ja mittemõõdetaval kujul väljendatud tulemuste saavutamine, jättes samas liikmesriikidele kaalutlusõiguse taoliste meetmete laadi üle otsustamisel;
3. mõned direktiivid nõuavad väga täpsete ja selgete tulemuste saavutamist teatud ajavahemiku möödumisel.
   

Vee raamdirektiiv sisaldab mitmeid erinevaid sätteid, mis peamiselt on siiski teist tüüpi, kusjuures ühestki direktiivi sättest ei tulene kohustust võtta vastu raamseadus.

Niisamuti ei ole raamseadus vajalik ka direktiivi täieliku õigusmõju tagamiseks, kuna see ei ole selleks ainus võimalus. Nii Euroopa Kohus kui ka Luksemburgi valitsus möönavad sellest hoolimata, et see oleks direktiivi ülevõtmiseks ja eesmärgi saavutamiseks kõige lihtsam ja väga kohane viis.

Kokkuvõtteks – Euroopa Kohus leidis mõistagi, et raamseaduse vastuvõtmise kohustust veeraamdirektiivist mingil kujul ei tulene.

Kuna täiendava võimalusena oli komisjon väitnud, et Luksemburgis kehtiv veealane seadusandlus igal juhul ei võta korrektselt üle teatud direktiivist tulenevaid kohustusi, siis analüüsis Euroopa Kohus ka seda väidet.

Kohus täpsustas aga enne, mida teha siis, kui liikmesriik on ülevõtmismeetmetest teavitanud alles kostja vastuses ning komisjon on selle põhjal repliigis täpsustanud, millest täpselt seisneb liikmesriigi õiguse vastuolu direktiiviga.

Euroopa Kohus märkis, et kui kohuteelses menetluses on liikmesriigi kaitseigust arvestatud, siis eisaa „liikmesriik, kes jättis kohtueelses menetluses komisjonile märkimata, et direktiivi tuleb pidada kehtiva siseriikliku õigusega juba üle võetuks, heita komisjonile ette, et komisjon on laiendanud või muutnud kohtueelses menetluses määratletud hagi eset. […] komisjon [võib] pärast seda, kui ta on liikmesriigile ette heitnud direktiivi täies ulatuses ülevõtmata jätmist, täpsustada repliigis, et direktiivi väidetav ülevõtmine […], millele [liikmesriik] esimest korda viitas kostja vastuses, on selle direktiivi teatavate sätete osas igal juhul nõuetele mittevastav või mittetäielik“ (vt punkti 56).

Komisjon täpsustas seda vastuolu veelgi kohtuistungil. Need täpsustused luges Euroopa Kohus aga vastuvõetamatuteks, kuna Luksemburgil ei olnud nende puhul võimalust end vasturepliigiga kaitsta.

Nende nelja sätte kohta, mida Luksemburg komisjoni arvates üle ei olnud võtnud, vaata kohtuotsuse punkte 61-65 (mõistete ülevõtmine), 66-72 (meetmete koordineerimise ja kooskõlastamise kohustus valglapiirkondade piires, seda Luksemburg ei rikkunud), 73-77 (olmeveevõtmiseks kasutatavate veekogude kvaliteedistandardid) ja 78-82 (avalikkuse osalemine veemajanduskavade väljatöötamisel ja direktiivi rakendamisel).

Käsitledes esimest väidet, mis puudutas vastuvõtmismeetmetest teavitamata jätmist, märkis Euroopa Kohus, et kui liikmesriik väidab alles kostja vastuses, et ta on tegelikult ülevõtmismeetmetest teatanud, siis on ta nendest sama hästi kui teatamata jätnud, kuna vastav väide enda kaitseks oleks tulnud esitada kohtueelses menetluses.