Keskkonnamõju hindamine: C-2/07

Kohtuasjas C-2/07 oli vaatluse all Liège-Bierseti lennuvälja ümberehituse keskkonnamõju hindamine. Belgia kohtus menetletavas põhikohtuasjas nõuavad lennuvälja naabruses elavad isikud lennuväljal opereerivatelt äriühingutelt ja riigilt müraga tekitatud kahju hüvitamist. Vastutuse küsimuse lahendamine eeldab aga ka vastust küsimusele, et kas ja kuidas täpselt oleks tulnud selle lennuvälja ümberehitamise lubamisel viia läbi keskkonnamõju hindamine.

Otsuses viidatud kohtupraktikas esitatud tõlgendused omavad iseäranis olulist tähtsust suurte infrastruktuuriprojektide puhul, kuid pole kõrvalised ka muude projektide/kavade korral.

Kõigepealt tasub meenutada, mida teha olukorras, kus ühe suure projekti elluviimiseks ja kasutusele võtmiseks on vaja mitmesuguseid kokkuleppeid ametiasutustega ja erinevaid lube (mõeldagu siin nt mõne sadama ehitusele). Euroopa Kohus tuletas meelde kohtuotsust Wells (7. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑201/02), milles ta oli sedastanud, et kui siseriikliku õigusega nähakse ette mitmeetapiline tegevusloa andmise menetlus, tuleb projekti keskkonnamõju hindamine üldjuhul läbi viia niipea, kui on võimalik kindlaks määrata ja hinnata kõiki mõjusid, mida see projekt võib keskkonnale avaldada. Kui ühes nendest etappidest tehakse peamine otsus ja teises etapis täidesaatev otsus, mis ei või väljuda peamise otsusega määratletud piiridest, siis tuleb mõju, mida projekt võib keskkonnale avaldada, kindlaks määrata ja hinnata peamise otsuse tegemise menetluses. Ainult juhul, kui mõju on võimalik kindlaks määrata alles rakendusotsuse vastuvõtmise menetluses, tuleb hindamine läbi viia selle menetluse raames.

Esile tuleks tuua ka seda, et „tegevusloa” mõiste (direktiiv 85/337 artikli 1 lõige 2 ja artikli 2 lõige 1) on ühenduse õiguse mõiste, mistõttu võib sellena vaadelda ka nt arendaja ja haldusorgani vahelist kokkulepet, millel otseselt tegevusloa nimetust ei seisa.

Teiseks märkis Euroopa Kohus projektide osadeks jaotamise kohta (nn vorsti viilutamise meetod – salami-slicing), et regulatsiooni eesmärgist ei tohi mööda hiilida projektide osadeks jaotamise kaudu. Nende kumulatiivse mõjuga arvestamata jätmise praktilise tulemusena ei või projektid jääda hindamiskohustusest täielikult kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada direktiivi 85/337 artikli 2 lõike 1 tähenduses (vt punkt 27 ja seal viidatud kohtuotsus C-392/96).

Kolmandaks tasub märkida, et projektide puhul ei tule hinnata mitte üksnes nende vahetu elluviimisega kaasnevat mõju, vaid ka mõju, mida avaldab nende projektide elluviimisel valmiv objekt (nt lennuvälja laiendamisel tuleb kaaluda müra, mida suurenev lennuliiklus põhjustab jne) (vt otsuse punkte 41–46).

Kurioosse faktina tasub märkimist, et selles kohtuasjas kattis eelotsusetaotlus tuhat lehekülge ja kohtuasja materjalid võtsid enda alla terve keldri; kohtuotsus on aga lühike ja selge ning mahub kümnele leheküljele.

Lõpliku haldusakti muutmine/ kehtetuks tunnistamine: C-2/06

Mida teha, kui kohtuotsus on omandandu seadusjõu või haldusakti vaidlustamise tähtajad on möödunud, kuid pärast neid sündmusi langetatud Euroopa Kohtu otsusest selgub, et siseriikliku kohtu otsus või ametiasutuse haldusakt põhines ühenduse õiguse vääral tõlgendusel ja on seega justkui selle õigusega vastuolus?

Euroopa Kohus on ühelt poolt rõhutanud, et tema antud tõlgendusel ei ole mitte konstitutiivne ehk normiloov tähendus, vaid üksnes deklaratiivne tähendus, mille mõju hakkab avalduma tõlgendatud normi jõustumisest alates (C-137/94: Richardson, punkt 33). Sellesst tulenevalt peab haldusorgan Euroopa Kohtu antud tõlgendusi kohaldama ka õigussuhetele, mis on tekkinud enne vastava kohtuotsuse tegemist (C-453/00: Kühne & Heitz, punkt 22). Teiselt poolt on ta aga rõhutanud ka seda, et oluline on järgida õiguskindluse põhimõtet kui ühenduse õiguse üldprintsiipi.

Tasakaalu otsimisega ühenduse õiguse tõhususe ja õiguskindluse vahel tegelebki kohtuotsus C-2/06: Kempter, milles tõlgendatakse kohtuotsuses C-453/00: Kühne & Heitz seatud põhimõtteid.

Kühnes & Heitzis leidis Euroopa Kohus esiteks, et haldusorgan peab oma pädevuse piires kohaldama ühenduse õigusnormi Euroopa Kohtu tõlgenduses isegi neile õigussuhetele, mis on tekkinud enne eelotsuse küsimusele vastuse andmist.

Teiseks sedastas Euroopa Kohus, et niisuguse lõplikuks muutunud haldusakti muutmine või kehtetuks tunnistamine, mis hilisema Euroopa Kohtu otsuse valguses rikub ühenduse õigust, on sellest õigusest tulenevalt (et arvestada õiguskindluse tagamise vajadusega) siiski nõutav üksnes juhul, kui:

1. haldusorganil on siseriikliku õiguse alusel selle akti kehtetuks tunnistamise õigus (Eestis on see Saksa õiguse eeskujul nõnda);
2. haldusakt on muutunud lõplikuks viimase astmena asja lahendava kohtu otsuse tulemusena;
3. see otsus põhineb Euroopa Kohtu hilisema otsuse valguses ühenduse õiguse vääral tõlgendusel, millest lähtuti ilma Euroopa Kohtult eelotsust küsimata;
4. puudutatud isik on vastava taotluse esitanud vahetult pärast hilisemast Euroopa Kohtu otsusest teadasaamist.

Kohtuotsuses Kempter on vaatluse all kolmas ja neljas tingimus. Kolmanda tingimuse kohta küsib Saksa kohus, et kas see nõuab, et asjaomane isik oleks haldusakti siseriiklikus kohtus vaidlustades tuginenud ühenduse õigusele. Neljanda tingimuse puhul vaevab kohut kahtlus seoses lõplikuks muutunud haldusakti vaidlustamise ajaliste piirangutega.

Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele eitavalt. Tema hinnangul piisab kolmanda tingimuse täitmiseks sellest, kui siseriiklik kohus on vastavat ühenduse õiguse sätet menetluses uurinud või kui ta oleks omal algatusel võinud tõstatada ühenduse õiguse kohaldamise küsimuse. Siseriiklikul kohtul ei ole ühenduse õigusest tulenevat kohustust tõstatada ühenduse õiguse kohaldamise küsimust, kui ei ole just tegemist mõne eriti olulise sättega ja tal oleks selline kohustus niisuguse siseriikliku õiguse sätte puhul.

Neljanda tingimuse kohta esitatud küsimusele vastab Euroopa Kohus samuti eitavalt, et ühenduse õigus ei näe lõplikuks muutunud haldusaktide muutmise või kehtetuks tunnistamise taotluste esitamiseks ette ajalisi piiranguid. Niisugused piirangud pole aga ka välistatud, kuid liikmesriik peab nende puhul arvestama võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.

Kiirmenetlus

Eile (29/01) avaldati Euroopa Kohtu põhikirja ja kodukorra muudatused, millega luuakse EL VI jaotisega ja EÜ IV jaotisega (vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala) seotud küsimustele vastamiseks eelotsusetaotluste lahendamise kiirmenetlus.

Kodukorra uue artikliga 104b saate tutvuda siin.

KaZaA: C-275/06

Kohtuasjas C-275/06: Promusicae pidi Euroopa Kohus leidma, kas ühenduse õigusest võib tuleneda kohustus edastada tsiviilmenetluses andmeid faile allalaadimiseks pakkuvate isikute kohta.

Promusicae tegeleb autorikatisega ja taotles Hispaania kohtus, et ühelt internetiteenuse pakkujalt nõutaks välja andmed teatud isikute kohta, kes pakkusid oma arvuti kaudu võimalust muusika(?)failide allalaadimiseks. Promusicaele olid teada nende isikute IP-aadressid ja ühenduse aeg, mis annab võimaluse nende identifitseertimiseks.

Internetiteenuse pakkuja oli aga seisukohal, et sellist infot on nii Hispaania õiguse kohaselt kui vastavalt teatud direktiividele võimalik nõuda üksnes kriminaalmenetluse raames.

Hispaania kohus küsis Euroopa Kohtult sisuliselt seda, kas direktiivid panevad liikmesriigile kohustuse võimaldada isikuandmete edastamist autoriõiguse tõhusa kaitse eesmärgil ka tsiviilmenetluses.

Euroopa Kohus leidis kõigepealt, et eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi 2002/58 kohaselt ei ole selliste isikuandmete edastamine tsiviilmenetluses põhimõtteliselt välistatud, kuid niisugust kohustust sealt liikmesriikidele samuti ei tulene.

Seejärel sedastas EK, et niisugust kohustust ei tulene ka direktiivest 2000/31 (elektrooniline kaubandus), 2001/29 (autoriõigus), 2004/48 (intellektuaalomandi õiguste rakendamine) või nende koosmõjust TRIPS‑lepingu artiklitega 41, 42 ja 47.

Edasi läheb juba põnevamaks, kuivõrd EK asub analüüsima, ega eespool antud tõlgendus riku teatud põhiõigusi (selle kaudu ühenduse õiguse üldpõhimõtteid) nagu omandiõigus ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, samuti seda, kuidas leida tasakaal nende õiguste ja õiguse vahel isikuandmete ja seega eraelu puutumatuse kaitsele.

Tsiteerigem otsuse punkti 68: "[L]iikmesriigid [peavad] eespool mainitud direktiivide ülevõtmisel jälgima, et nad tugineksid nende direktiivide sellisele tõlgendusele, mis võimaldab tagada tasakaalu erinevate ühenduse õiguskorras kaitstud põhiõiguste vahel. Järgmiseks, liikmesriikide ametiasutused ja kohtud ei pea nende direktiivide ülevõtmismeetmete rakendamisel mitte ainult tõlgendama oma siseriiklikku õigust kooskõlas nende direktiividega, vaid peavad ka jälgima, et nad ei tugineks asjaomaste direktiivide sellisele tõlgendusele, mis on vastuolus nende põhiõigustega või muude ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, näiteks proportsionaalsuse põhimõttega".

Direktiividest seega isikuandmete edastamise kohustust ei tulene. Kas nende edastamine võib olla vajalik nimetatud põhiõiguste vahelise tasakaalu saavutamiseks, on Hispaania kohtu kaaluda.

Laval

Erakordsete asjolude tottu leiate seekord yksnes viite pressiteatele.

Kollektiivne tegutsemine ja Viking Line: C-438/05

Kohtuasi C-438/05: International Transport Workers' Federation puudutab otseselt Eestit. Nimelt soovis Viking Line registreerida ühe oma laeva kulude kokkuhoiu eesmärgil Soome lipu alt ümber Eesti lipu alla. Soome meremeeste ametiühing ei olnud sellega nõus, nõudis laeva ümberregistreerimise korral endiste kollektiivlepingute kehtima jäämist, lubas streikida ja teatas Viikingite kavast ka rahvusvahelisele transporditööliste ametiühingule (ITF) Londonis. Kuna viimane võitleb muu hulgas ka mugavuslipumaade vastu, saatis ta oma liikmesühingutele tsirkulaari, milles palus neid hoiduda kollektiivläbirääkimiste pidamisest Vikingi ja selle sõsarettevõtjatega. Selle tulemusena oleks Viking saanud läbirääkimisi pidada ainult Soome ametiühingu kui selle riigi ametiühinguga, kus asub laeva kasusaav omanik. VL lükkas selle tulemusena laeva ümberregistreerimise edasi ja alustas seda taas pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Kuna ITF-i tsirkulaar oli endiselt jõus, palus ta selle Londoni kohtus tühistada.

Inglise kohus esitas Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused, milles ta küsis "sisuliselt seda", kas EÜ artikkel 43 laieneb ka ametiühingu või selle liidu kollektiivsele tegevusele, mille eesmärk on panna ettevõtjat loobuma oma asutamisvabaduse kasutamisest.

[Kõigepealt on ilmselt paslik valgustada mõiste "kollektiivne tegevus/tegutsemine" sisu. Tegemist on tõlkega prantsuskeelsest action collective'ist (i.k. collective action), mis hõlmab streiki, blokaadi, töösulgu, toetustegevust. Võimalikud eestikeelsed variandid võiksid veel olla kollektiivsed meetmed, kollektiivsed abinõud, töötüli lahendamise abinõud ... ?]

Ametiühingud leidsid, et kollektiivse tegutsemise õigus, mis hõlmab streigiõigust ja boikottide korraldamise õigust, on põhiõigus, mis tuleneb ka liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja kujutab endast seetõttu ühenduse õiguse üldpõhimõtet. EÜ artikkel 43 sellele seega ei laiene.

Euroopa Kohus sellega ei nõustunud ja sedastas, et ametiühingute kollektiivne tegevus kuulub asutamisvabaduse kohaldamisalasse.

Teine küsimus puudutas asutamisvabaduse horisontaalset vahetut õigusmõju ehk kas eraõiguslik isik (Viking Line) saab neile tugineda teise eraõigusliku isiku (antud juhul ametiühingute) vastu.

Kohtujurist Maduro märkis oma ettepaneku punktis 38, et kohtupraktika kohaselt võivad vaba liikumise sätted piirata ka teiste eraõiguslike isikute autonoomiat. Liikmesriikidevahelise isikute vaba liikumise ja teenuste vaba osutamise takistuste kõrvaldamine oleks ohustatud, kui riikide loodud tõkete kõrvaldamise muudaks olematuks takistused, mis tulenevad avaliku õigusega mittereguleeritud liitude või organisatsioonide õigusliku autonoomia teostamisest (punkt 57, viited ajaloolisele kohtupraktikale, millega võite tutvuda siin).

Euroopa Kohus jõudis selle kohtupraktika toel järeldusele, et EÜ artikkel 43 annab eraettevõtjale õigusi, millele saab tugineda ka ametiühingu või nende liidu vastu.

Seejärel hindas kohus, kas ametiühingute tegevus kujutab endast asutamisvabaduse piirangut, kas see piirang võib olla õigustatud (ning kas see on proportsionaalne?).

EK leidis, et tegemist on piiranguga. Piirangu õigustamise klassikalise skeemi kohaselt peab sellel olema legitiimne eesmärk, see peab sobima eesmärgi saavutmiseks, see peab olema vajalik (ei esine vähem piiravamaid vahendeid sama eesmärgi saavutamiseks) ega minema kaugemale selle saavutamiseks vajalikust.

Legitiimse eesmärgi kohta märkis EK, et põhimõtteliselt saab seda piirangut õigustada töötajate kaitse vajadusega, mis kujutab endast ülekaalukat avalikku huvi. Inglise kohus peab seega Londonis kontrollima, kas ka tegelikult oli ametitühingute tegevus sellele suunatud. Sealjuures peab ta kindlaks tegema, kas ametiühinguliikmete töökohad või töötingimused olid tõsise surve all (vt otsuse punktid 78-80).

Kõne all olev kollektiivne tegevus võib ka sobiv olla, aga kontrollima peab seda jällegi siseriiklik kohus. Sama kehtib ka vajalikkuse kohta.

Euroopa Kohus jagab nende aspektide kontrollimise kohta ka rea näpunäiteid. Esile tasuks tuua ehk punkti 88: ITF-i poliitika elluviimise tagamisele suunatud kollektiivse tegevuse kohta rõhutab Euroopa Kohus, et kuivõrd niisuguse poliitika tulemusel takistatakse reederitel registreerida laevu muus riigis kui see, mille kodanikud on laevade kasusaavad omanikud, ei saa sellisest tegevusest tulenevad asutamisvabaduse piirangud olla objektiivselt õigustatud. Siiski tuleb tõdeda, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sellise poliitika eesmärgiks on ka meremeeste töötingimuste kaitsmine ja parandamine.

Kollektiivse tegutsemise õiguse ja teenuste osutamise vabaduse kokkupõrked uute liikmesriikide kontekstis on vaatluse all kohtuasjas C-341/05: Laval, milles otsus tehakse teatavaks 18. detsembril! Olge valvel!

Avaldamata tõlge: C-161/06

Kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux s.r.o. pidi Euroopa Kohus ühe Tšehhi kohtu küsimise peale otsustama, kas liikmesriik saab tugineda üksikisiku vastu õigusaktile, mida selle liikmesriigi keeles ei ole ametlikult avaldatud.

Asjaolud: Skoma-Lux importis veine, aga ei täitnud mingit tolliformaalsust, mis oli ette nähtud ühes EÜ määruses. Määrust aga ei olnud avaldatud tšehhikeelses Euroopa Liidu Teataja paberil ilmunud eriväljaandes. Selle määruse rikkumise eest määrati talle Tšehhi seaduste alusel karistus, mille kohta tehtud otsuse ta kohtus vaidlustas. Skoma-Lux tugines oma kaebuses EL-iga ühinemise aktile, mille kohaselt pidid kõik enne ühinemist vastu võetud õigusaktid olema uute liikmesriikide keeltes avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.

Euroopa Kohus on varemalt leidnud, et kui ühenduse õigusakt on mõnes ametlikus keeles Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamata, siis tähendab see seda, et isikutel ei ole olnud võimalust sellega tutvuda (kohtuasi C-160/84: Oryzomyli Kavallas jt).

Käesoleva juhtumi asjaolud olid aga veidi teistsugused:
määruse mitteametlik tõlge oli avaldatud Tšehhi tolliameti kodulehel, samuti Eur-Lexis (levinud olukord kõigis uutes liikmeriikides), Skoma-Lux oli ise tegev rahvusvahelises kaubanduses ja oli selle õigusakti sisust täiesti teadlik. Järelikult ei olnud see määrus ei laiale üldsusele ega ka spetsialistidele kättesaamatu.

Euroopa Kohus leidis täna tehtud otsuses siiski ühinemisakti ja asutamislepingu teksti toel ning õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest lähtuvalt, et taolisele määrusele ei ole üksikisiku vastu võimalik tugineda.

Õiguskindluse tagamiseks peab õigusakt olema nõuetekohaselt avaldatud adressaadi ametlikus keeles (punkt 38). Nõuetekohane avaldamine tähendab aga avaldamist Euroopa Liidu Teatajas (punkt 34).

Tahaksin juhtida Teie tähelepanu ka punktile 48: "[...] kuigi ühenduse õigusaktid on tõepoolest Internetis kättesaadavad ning üksikisikud tutvuvad nendega üha sagedamini Interneti vahendusel, ei ole nende õigusaktide selline kättesaadavaks tegemine samaväärne nõuetekohase avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas, kui ühenduse õiguses puuduvad sellekohased õigusnormid". Ilmselt on aeg Eur-Lexi kuidagi reguleerida ja mõelda muu hulgas välja, kuidas saaks tutvuda õigusaktide suvalisel hetkel kehtivate versioonidega. Riigi Teataja e-versioonis on niisugune võimalus olemas, võiks olla ka Eur-Lexis.

Subjektiivne õigus nõuda tegevuskava koostamist: C-237/07

Suvel ununes, täna aga tuletati meelde, et Euroopa Kohtusse on laekunud üks äärmiselt põnev eelotsusetaotlus, kus Saksa kohus küsib järgmist:

Kas nõukogu direktiivi 96/62/EÜ välisõhu kvaliteedi hindamise ja juhtimise kohta artikli 7 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kolmandal isiku, kelle tervist on kahjustatud, on subjektiivne õigus nõuda tegevuskava koostamist isegi siis, kui tal on tegevuskavast olenemata võimalus kaitsta oma õigust kaitsele peentolmu osakeste PM10 emissiooni piirtaseme ületamisest tekitatavate tervisekahjustuste eest, nõudes kohtu teel ametiasutuse sekkumist?

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, on peentolmu osakeste PM10 põhjustatud tervistkahjustavast saastest puudutatud kolmandal isikul õigus nõuda sellise tegevuskava koostamist, mis näeb ette lühiajaliselt võetavad meetmed, tagamaks, et peentolmu osakeste PM10 emissiooni piirtasemest peetakse rangelt kinni?

Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis millises ulatuses peab tegevuskavas määratud meetmete abil piirtaseme ületamise oht või selle kestus vähenema? Kas tegevuskava võib etapiviisi piirduda nende meetmetega, mis ei taga küll piirtasemest kinnipidamist, kuid aitavad siiski lühiajaliselt parandada välisõhu kvaliteeti?

Jääme ootama kohtujuristi ettepanekut, ootame ka kohtuotsust.

Kriminaalkaristused mere reostamise eest: C-440/05

Kohtuasi C-440/05: komisjon vs. Euroopa Liidu nõukogu puudutab Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide pädevuse jaotust kriminaalõiguse valdkonnas. Üldjuhul kriminaalõigus ja kriminaalmenetlus ühenduse pädevusse ei kuulu, kuid sellest on erandeid. Kohtuotsuses C-176/03: komisjon vs. Euroopa Liidu nõukogu leidis Euroopa Kohus, et ühendusel on õigus nõuda keskkonna kaitseks kriminaalõiguslike sanktsioonide kehtestamist. Käesolevas kohtuasjas on vaatluse all esiteks küsimus, kas selline õigus laieneb ka ühenduse muudele tegevusvaldkondadele peale keskkonnakaitse ja teiseks küsimus, milline on selle pädevuse vertikaalne ulatus ehk kuivõrd detailselt võib ühendus liikmesriikide kriminaalõigust ühtlustada.

Kohtuasjas C-440/05 vaidlustas komisjon nõukogu raamotsuse, millega tugevdatakse kriminaalõiguslikku raamistikku laevade põhjustatud merereostuse vastase õiguse jõustamiseks, mille nõukogu võttis vastu EL VI jaotise (politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades) alusel (ehk siis liikmesriikide valitsuste koostöö vormis). Raamotsus pidi täiendama direktiivi 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest. Selles oli ette nähtud, et direktiivis kirjeldatud teatud tegude puhul peavad liikmesriigid kohaldama kriminaalõiguslikke sanktsioone ning muu hulgas sisaldas see ka sätteid nende karistuste liigi ja raskuse kohta. Komisjoni hinnangul oleks niisugune raamotsus tulnud vastu võtta EÜ samba raames ja täpsemini transpordipoliitika maailma kuuluva EÜ artikli 80 lg 2 alusel.

Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et EÜ asutamisleping on õigusliku aluse valikul primaarne EL asutamislepingu ees. Sellest johtuvalt analüüsis kohus seda, kas raamotsuse oleks saanud vastu võtta EÜ asutamislepingu alusel.

Kuna raamotsus oli oma sisult ja eesmärgilt seotud meresõiduohutuse parandamise ja merekeskkonna kaitse tõhustamisega, siis oli seda põhimõtteliselt võimalik vastu võtta EÜ artikli 80 lg 2 alusel. Kohus märkis, et mainitud artikli alusel on võimalik vastu võtta ka osaliselt keskkonnakaitselisi õigusakte, kuna keskkonnakaitse nõuded tuleb EÜ artiklist 6 lähtuvalt integreerida ka teistesse poliitikatesse.

Raamotsuse sisu puhul eristas EK aga kahte rühma sätteid. Esimene neist sisaldas sätteid, mis nõudsid osade direktiivis kirjeldatud tegude eest kriminaalkaristuste kohaldamist ja teine hõlmas karistuste liiki ja raskust määravaid sätteid.

Kohus leidis esimese rühma kohta, et niisugusele transpordi- ja keskkonnapoliitika piiril paiknevale õigusaktile on võimalik laiendada kohtuotsuse C-176/03 punktis 28 sätestatut, mille kohaselt võib ühenduse seadusandja juhul, kui tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristuste kohaldamine pädevate siseriiklike asutuste poolt on hädavajalik meede raskete keskkonnaõiguse rikkumistega võitlemiseks, kohustada liikmesriike kehtestama selliseid karistusi, et tagada vastavas valdkonnas tema poolt kehtestatavate õigusnormide täielik tõhusus.

Sätete kohta, mis määrasid kindlaks karistuste liigi ja karistusmäärad, leidis kohus, et neid EÜ artikli 80 lg 2 alusel vastu võtta ei saa.

Kuna raamotsus kujutas endast jagamatut tervikut, siis tühistas EK selle täies ulatuses.

EÜ on seega pädev nõudma vähemasti nendes poliitikavaldkondades võetud õigusaktide puhul, kuhu annab integreerida keskkonnakaitse nõuded, ka kriminaalõiguslike sanktsioonide sätestamist ühenduse õiguse rikkumise eest. See saab siiski toimuda, kui need sanktsioonid on „hädavajalikud” niisuguste rikkumistega võitlemiseks.

Sanktsioonide liiki ja karistuste määra EÜ lepingu alusel aga ette näha ei saa.

Soomlaste hundijaht: otsus kohtuasjas C-342/05

Eelmise aasta 3. detsembri postituses käsitlesin kohtujurist Kokotti ettepanekut soomlaste hundijahi asjas. Täna (14. juunil 2007) kuulutati selles kohtuasjas välja otsus, milles sedastati, et Soome on tõepoolest rikkunud loodusdirektiivi artikli 12 lõikest 1 ja artikli 16 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

Euroopa Kohus ei leidnud siiski, et komisjon oleks esitanud piisavalt tõendeid, mis kinnitaks, et Soomes on hundijahi lubamisel juurdunud ja muutunud üldiseks halduspraktika, mis on vastuolus loodusdirektiivi nimetatud artiklitega (kohtuotsuse punktid 21-39).

Euroopa Kohus leidis aga, et loodusdirektiivi mainitud artiklitega on vastuolus asjaolu, et hundijahti lubatakse ennetavalt, ilma et oleks tõendatud, et see tõepoolest hoiab ära olulise kahju tekkimise (kohtuotsuse punktid 40-44).

Iseseisev õiguskaitsevahend: C-432/05: Unibet

Viimasest postitusest saati on Euroopa Kohus usinalt katnud lugematu koguse poognaid kajastamisväärsete otsustega, millest siin kirjutatakse ühest. Uus hooaeg algab ülejärgmisest nädalast.

Niisiis, järjekordne õpikukaasus C-432/05: Unibet. Rootsi kohus pöördus Kirchbergi poole sooviga saada teada, kas isikutele ühenduse õigusega antud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte nõuab, et liikmesriik näeks oma õiguses ette iseseisva õiguskaitsevahendi, mille kaudu saab kontrollida liikmesriigi õigusnormi vastavust ühenduse õigusele (näeks sisuliselt ette abstraktse normikontrolli võimaluse).

Euroopa Kohus kinnitas oma varasemale praktikale tuginedes liikmesriikide menetlusautonoomiat taolistes küsimustes ning sedastas, et niisuguse iseseisva kaebemenetluse olemasolu ei ole vajalik, kui sellist vastuolu on võimalik kontrollida mõne muu üld- või halduskohtumenetluse raames (vt kohtuotsuse punkte 36-65).

Oma teise küsimusega küsis Rootsi kohus, kas liikmesriigi õiguses peab olema võimalik määrata esialgset õiguskaitset niisuguse õigusnormi kehtivuse peatamiseks, mis võib olla vastuolus ühenduse õigusega.

Euroopa Kohus tugines jällegi klassikalisele otsusele C-213/89: Factortame jt (lugege eestikeelset versiooni ajaloolise kohtuprakitka leheküljelt) ning sedastas, et selline võimalus peab olema.

Vastuses kolmandale küsimusele teatas Euroopa Kohus, et olukorras, kus on vaidlustatud liikmesriiig õiguse sätte vastavus ühenduse õigusele, reguleerib esialgse õiguskaitse andmist liikmesriigi õigus, mis ei tohi seda aga teha ebasoodsamalt kui samalaadsete siseriiklike taotluste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ega tohi muuta ühenduse õiguskorraga antud õiguste esialgset kohtulikku kaitset praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).
Vrd olukorraga, kus on vaidlustatud ühenduse õigusnomidel põhinev liikmesriigi õiguse säte (kohtuotsuse punkt 79).

Soomlaste hundijaht: ettepanek kohtuasjas C-342/05

Roheline värav kirjutab hundijahist ja sama teeb ka kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas C-342/05: komisjon v. Soome.

Komisjon on andud Soome Euroopa Kohtusse, kuna tema hinnangul on soomlaste halduspraktika hundijahi lubamisel vastuolus loodudirektiiviga (vt hagi teadaannet).

Loodusdirektiivi artikkel 12 koosmõjus lisaga IV keelab huntide tahtliku tapmise ja püüdmise. Samas on sellest keelust võimalik artikli 16 alusel teha erandeid. Just sellele artiklile Soome ka erandite tegtemisel tugineb. Olgu öeldud, et Euroopa Kohus ei ole loodusdirektiivi artiklit 16 varem tõlgendanud.

Lisaks teeb kohtuasja huvitavaks ka see, et komisjon ei ole vaidlustanud mitte Soome õigusaktide vastuolu ühenduse õigusega ega ka mingi konkreetse juhtumi vastuolu ühenudse õigusega, vaid üldisema halduspraktika vastuolu loodusdirektiivi artikli 12 lõikega 1 ja 16 lõikega 1.

Kohtujurist Kokkott leiab, et Soome on tõepoolest rikkunud neid sätteid. Pikemalt kirjutan õiguslikust analüüsist kohtuotsuse väljakuulutamisel.

Vee raamdirektiivi rikkumine Luksemburgis: C-32/05

30. novembril leidis Euroopa Kohus kohtuasjas C-32/05: komisjon v. Luksemburg, et Suurhertsogiriik on osaliselt rikkunud vee raamdirektiivist 2000/60/EÜ tulenevaid kohustusi.

Tegemist on tavalisest veidi keerukama liikmesriigi kohustuste rikkumise asjaga, kus komisjon väitis esiteks, et Luksemburg ei ole teavitanud vee raamdirektiivi ülevõtmiseks vastuvõetud üld- ja üksikaktidest ning teiseks, et Luksemburg ei ole vajalikke õigusnorme kehtestanudki.

Teine väide jagunes omakorda kaheks osaks. Esimesega väitis komisjon, et Luksemburg on rikkunud kohustust võtta veeraamdirektiivi ülevõtmiseks vastu raamseadus.

Euroopa Kohus tuletas raamseaduse vastuvõtmise kohustuse kohta meelde artikli 249 kolmanda lõigu sõnastust ja väljakujunenud kohtupraktikat:

1. liikmesriik on kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada direktiivi täielik õigusmõju;
2. liikmesriigil on vabadus valida vormide ja meetodite vahel, mis tagavad direktiivi eesmärgi saavutamise tema arvates parimal viisil;
3. eelnevast tuleneb, et direktiivi ülevõtmiseks ei ole üldjuhul vaja selle teksti siseriiklikus õiguses korrata või kehtestada mingeid spetsiifilisi õigusakte. Piisata võib ka üldisemast raamistikust või ka juba olemasolevate üldpõhimõtete täitmisest, kui see tagab ka direktiivi tegeliku kohaldamise ja võimaldab üksikisikutel oma õigustest aru saada ja neile kohtus ka tugineda;
4. sätteid, mis reguleerivad ühenduse ja liikmesriigi vahelisi suhteid, üle võtta ei tule, kui komisjon ei tõenda, et see on siiki tingimata vajalik.
   

Edasi märkis Euroopa Kohus, et seda, milliseid meetmeid tuleb direktiivi ülevõtmiseks liikmesriigi õiguskorras vastu võtta, tuleb analüüsida juhutmipõhiselt ja lähtudes direktiivis sisalduvaist kohustusist.

Direktiiv võib aga sisaldada väga erinevat laadi kohustusi:

1. osa direktiive nõuavad liikmesriigi tasandil õigusaktide vastuvõtmist ning nende täitmise üle kohtuliku ja halduskontrolli kehtestamist;
2. teised direktiivid kohustavad liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et tagada teatud üldiste ja mittemõõdetaval kujul väljendatud tulemuste saavutamine, jättes samas liikmesriikidele kaalutlusõiguse taoliste meetmete laadi üle otsustamisel;
3. mõned direktiivid nõuavad väga täpsete ja selgete tulemuste saavutamist teatud ajavahemiku möödumisel.
   

Vee raamdirektiiv sisaldab mitmeid erinevaid sätteid, mis peamiselt on siiski teist tüüpi, kusjuures ühestki direktiivi sättest ei tulene kohustust võtta vastu raamseadus.

Niisamuti ei ole raamseadus vajalik ka direktiivi täieliku õigusmõju tagamiseks, kuna see ei ole selleks ainus võimalus. Nii Euroopa Kohus kui ka Luksemburgi valitsus möönavad sellest hoolimata, et see oleks direktiivi ülevõtmiseks ja eesmärgi saavutamiseks kõige lihtsam ja väga kohane viis.

Kokkuvõtteks – Euroopa Kohus leidis mõistagi, et raamseaduse vastuvõtmise kohustust veeraamdirektiivist mingil kujul ei tulene.

Kuna täiendava võimalusena oli komisjon väitnud, et Luksemburgis kehtiv veealane seadusandlus igal juhul ei võta korrektselt üle teatud direktiivist tulenevaid kohustusi, siis analüüsis Euroopa Kohus ka seda väidet.

Kohus täpsustas aga enne, mida teha siis, kui liikmesriik on ülevõtmismeetmetest teavitanud alles kostja vastuses ning komisjon on selle põhjal repliigis täpsustanud, millest täpselt seisneb liikmesriigi õiguse vastuolu direktiiviga.

Euroopa Kohus märkis, et kui kohuteelses menetluses on liikmesriigi kaitseigust arvestatud, siis eisaa „liikmesriik, kes jättis kohtueelses menetluses komisjonile märkimata, et direktiivi tuleb pidada kehtiva siseriikliku õigusega juba üle võetuks, heita komisjonile ette, et komisjon on laiendanud või muutnud kohtueelses menetluses määratletud hagi eset. […] komisjon [võib] pärast seda, kui ta on liikmesriigile ette heitnud direktiivi täies ulatuses ülevõtmata jätmist, täpsustada repliigis, et direktiivi väidetav ülevõtmine […], millele [liikmesriik] esimest korda viitas kostja vastuses, on selle direktiivi teatavate sätete osas igal juhul nõuetele mittevastav või mittetäielik“ (vt punkti 56).

Komisjon täpsustas seda vastuolu veelgi kohtuistungil. Need täpsustused luges Euroopa Kohus aga vastuvõetamatuteks, kuna Luksemburgil ei olnud nende puhul võimalust end vasturepliigiga kaitsta.

Nende nelja sätte kohta, mida Luksemburg komisjoni arvates üle ei olnud võtnud, vaata kohtuotsuse punkte 61-65 (mõistete ülevõtmine), 66-72 (meetmete koordineerimise ja kooskõlastamise kohustus valglapiirkondade piires, seda Luksemburg ei rikkunud), 73-77 (olmeveevõtmiseks kasutatavate veekogude kvaliteedistandardid) ja 78-82 (avalikkuse osalemine veemajanduskavade väljatöötamisel ja direktiivi rakendamisel).

Käsitledes esimest väidet, mis puudutas vastuvõtmismeetmetest teavitamata jätmist, märkis Euroopa Kohus, et kui liikmesriik väidab alles kostja vastuses, et ta on tegelikult ülevõtmismeetmetest teatanud, siis on ta nendest sama hästi kui teatamata jätnud, kuna vastav väide enda kaitseks oleks tulnud esitada kohtueelses menetluses.

Eesti elektrituru avamine: C-413/04

Täna jõudis lahendini esimene otseselt Eestit puudutav kohtuasi C-413/04: Euroopa Parlament v. nõukogu.

• Asjaolud

Kohtuvaidlus sai alguse sellest, et Euroopa Liidu Nõukogu võttis 28. juunil 2004 (kuupäevad on siin üliolulised!) vastu direktiivi 2004/85/EÜ (edaspidi „vaidlusalune direktiiv“), et kohandada 26. juunil 2003 vastu võetud elektrienergia siseturu direktiivi 2003/54/EÜ teatavaid sätteid Eesti suhtes.

Direktiiviga 2003/54 oli varem tunnistatud kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta. Sellest direktiivist oli Eestile tema Euroopa Liiduga ühinemist käsitlevale lepingule lisatud aktis (edaspidi „ühinemisakt“) tehtud üks erand. Nimelt oli kuni 31. detsembrini 2008 ajutiselt edasi lükatud direktiivi 96/92/EÜ artikli 19 lõikes 2 sisalduv elektrituru teatud tarbijatele avamise kohustus.

Direktiiviga 2003/54 kiirendati aga oluliselt elektrienergiaturu avamise protsessi ja nähti artikli 21 lõike 1 punktides b ja c ette, et alates 2007. aasta 1. juulist peab kogu elektriturg olema avatud.

Eesti pöördus 17. septembril 2003 komisjoni poole ja tuginedes ühinemisakti artiklile 57, palus muuta direktiivi 2003/54, et võtta arvesse ühinemisaktis ettenähtud erandit.

Komisjon koostas vastava muudatusettepaneku, mille õiguslikeks alusteks olid mitte ühinemisakti sätted vaid EÜ asutamislepingu artikli 47 lõige 2 ning artiklid 55 ja 95.

Nõukogu võttis aga komisjoni ettepaneku sisuliselt muutmatul kujul 28. juunil 2004 vastu hoopis ühinemisakti artikli 57 alusel. Põhjendas ta sellist lahendust vajadusega see direktiiv kiiresti vastu võtta enne kui saabub 1. juuli 2004, mil osa elektriturust peaks olema avatud. Ühinemisakti artikli 57 alusel direktiivi vastuvõtmine ei eeldanud nimelt Euroopa Parlamendi osalemist õigusloomeprotsessis.

Euroopa Parlamendile selline asjade kulg ei sobinud ning ta esitas Euroopa Kohtule hagi, milles nõudis vaidlusaluse direktiivi tühistamist, kuna ta leidis, et see oleks tulnud vastu võtta EÜ asutamislpeingus sätestatud tavapärast õigusloomemenetlust järgides ja samadel alustel kui direktiiv 2003/54. Viidatagu siinkohal sarnaseid õigusliku aluse vaidluseid käsitlevaile kirjutistele siinses blogis.

• Euroopa Kohtu hinnang

Euroopa Kohus piiritles kõigepealt artikli 57 kohaldamisala ehk tegi kindlaks milliseid õigusakte selle alusel võib vastu võtta (artikli teksti, kallis lugeja, kui sa peaksid olemas olema, vt palun kohtuotsuse punktist 14).

Nimelt saab selle alusel vastu võtta üksnes ühenduse õigusaktide „kohandusi“, mille eesmärk on muuta ühinemiseelsed õigusaktid uutes liikmesriikides kohaldatavateks. Ajutisi erandeid nendest õigusaktidest selle alusel vastu võtta ei saa (vt kohtuotsuse punkte 30-38). Niisuguste erandite vastuvõtmiseks on ühinemisaktis artikkel 55, mis näeb ette palju rangemad tingimused (lubatud vaid ühinemisläbirääkimiste lõppemise [1/11/02] ja ühinemislepingu allkirjastamise kuupäeva [16/4/03] vahel vastuvõetud õigusaktide puhul + nõukogu ühehäälsuse nõue ehk seda ei oleks 26. juunil 2003 vastu võetud direktiivi 2003/54 kohta saanudki kasutada).

Seejärel märkis Euroopa Kohus, et vaidlusalune direktiiv sisaldab nii ajutisi erandeid kui ka kohandusi (vt kohtuotsuse punkte 39-54). Siinkohal läheb kohtuotsuse argumentatsioon lahku kohtujurist Geelhoedi ettepaneku argumentatisoonist, kus selliste peensusteni ei laskutud.

Kohandusena käsitleb Euroopa Kohus seda osa vaidlusalusest direktiivist, mis tagab direktiivis 96/92 kohta tehtud erandi arvestamise uue direktiiviga 2003/54 kehtestatud õiguslikus raamistikus. Euroopa Kohus leidis nimelt, et direktiivi 96/92 tühistamisega sellest tehtud erand kehtivust ei kaotanud (niisugune oli ka Eesti valitsuse seisukoht). Seda seetõttu, et kõnesolev erand on ette nähtud ühinemisaktis ehk esmase õiguse allikas, mistõttu tavalise direktiiviga nagu 2003/54 seda muuta ei saa. Teiseks on ka direktiivis 2003/54 märgitud, et tegu on eelmise direktiivi jätkuga (vt kohtuotsuse punkte 40-45). Samas tuli seda erandit kohandada direktiiviga 2003/54 sätestatud uute turuavamiskohustustega, mille kohaselt tuleb 1. juuliks 2007 avada elektriturg kõigile tarbijaile. Seega võis direktiivi selles osas, milles see puudutas uute kohustuste täitmise edasilükkamist kuni ühinemisaktis kehtestatud tähtaja lõppemiseni, selle õiguspäraselt vastu võtta artikli 57 alusel.

Samas kehtestati vaidlusaluse direktiiviga märgatavalt pikem üleminekuperiood kui oli ette nähtud ühinemisaktis ehk 2003 aasta 31. detsembri asemel kuni 2012 aasta lõpuni (vt selle kohta kohtuotsuse punkti 53).

Niisugusi täiendavaid erandeid ühinemisakti artikli 57 alusel anda ei saa (vt kohtuotsuse punkte 54-61).

Kohtuotsuse punktides 62-76 selgitab Euroopa Kohus, kuidas need täiendavad erandid oleks tulnud vastu võtta EÜ asutamislepingu alusel.

• Tulemus

Kokkuvõttes tühistab Euroopa Kohus selle direktiivi nende täiendavate ajutiste erandite osas ning selle tulemusena jääb kehtima vana erand, mille lõppemisel 31. detsembril 2008 peab Eesti kogu elektriturg olema avatud kõigile tarbijaile.

Ilmselt see siiski nõnda olema ei saa, kuna kahe järgneva aasta jooksul jõutakse vastu võtta seda erandit pikendav direktiiv ning siis juba õigel õiguslikul alusel ja tavapärast menetlust järgides. Ilmselt ei põhjusta see mingeid raskusi, kuna kõik asjaosalised näivad olevat põhimõtteliselt nõus, et vaidlusaluse direktiivi sisu on igati vastuvõetav (vt selle kohta ka kohtuotsuse punkti 90).

Keskkonnamõju hindamise direktiivi ja jäätmedirektiivi seostest: C-486/04

23. novembril kuulutatud kohtuotsuses C-486/04: komisjon v. Itaalia leidis Euroopa Kohus, et Itaalia Vabariik on rikkunud keskkonnamõju hindamise direktiivi 85/337/EMÜ (edasspidi 'kmh direktiiv'; direktiiviga 97/11/EÜ muudetud versioonis) teatud sätteid.

Probleem tõusetus sellest, et Itaalia valitsus lähtus kmh direktiivi mõistete sisustamisel jäätmedirektiivist 75/442/EMÜ (direktiiviga 91/156 muudetud versioonis) tulenevaid definitsioone.

Kmh direktiivil on kaks lisa. I lisas on loetletud projektid, mille keskkonnamõju tuleb liikmesriikides kindlasti hinnata. Nende seas tuleb hinnata ka niisuguste rajatiste keskkonnamõju, mis on mõeldud ohtlike jäätmete (s.o jäätmed, mille suhtes kohaldatakse nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta) kõrvaldamiseks põletamise, keemilise töötlemise, nagu see on määratletud direktiivis 75/442, või lõppladustamise teel. Samuti tuleb keskkonnamõju hinnata üle 100-tonnise päevavõimsusega rajatiste puhul, mis on mõeldud tavajäätmete kõrvaldamiseks põletamise või keemilise töötlemise teel, nagu on määratletud direktiivis 75/442.

II lisas on loetletud projektid, mille puhul tuleb keskkonnamõju hindamise vajadust kaaluda kas juhtumipõhiselt või kehtestades mingid üldised kriteeriumid selleks, et kõigi tõenäoliselt olulise mõjuga projektide puhul saaks keskkonnamõju hindamine läbi viidud. Nõnda on see näiteks I lisaga hõlmamata jäätmekõrvaldusrajatiste puhul.

Jäätmete kõrvaldamist kmh direktiivis defineeritud ei ole. Küll aga on näitlik loetelu kõrvaldamistoimingutest antud jäätmedirektiivis, mille direktiiviga 91/156 muudetud versioonile Itaalia vabariik tugines, kui ta väitis, et Massafras püstitatud kahe jäätmekäitlusrajatise puhul ei tulnudki keskkonnamõju hinnata.

Nimelt tegeletakse Massafra rajatistes jäätmedirektiivi muudetud sõnastuse tähenduses jäätmete taaskasutamisega. Jäätmedirektiivi algversioonis sisaldunud „kõrvaldamise“ definitsiooniga oli samas hõlmatud ka muudetud versioonis taaskasutamiseks nimetatud toimingud.

Kuna Itaalia arvates oli tegemist taaskasutusrajatistega, siis kohaldas ta nendele jäätmedirektiivi artiklis 11 ettenähtud erimenetlust ehk vabastas need loa taotlemise kohustusest ja koos sellega ka keskkonnamõju hindamise kohustusest. Komisjoni arvates olid nii selline käitumine kui ka selle aluseks olnud õigusnormid vastuolus kmh direktiiviga.

Euroopa Kohus leidis, et kmh direktiivis kasutatud jäätmete kõrvaldamise mõiste hõlmab nii jäätmedirektiivi tähenduses kõrvaldamistoiminguid kui ka taaskasutustoiminguid.

Kohus tuletas kõigepealt meelde, mida tähendab jäätmete taaskasutustoiming, märkides, et selle põhitunnus on jäätmetele mingi uue kasuliku funktsiooni andmine, mis aitab säästa loodusressursse, mida oleks muidu tulnud selle funktsiooni täitmiseks kasutada (vt punkti 41 ja seal viidatud kohtupraktikat).

On ilmselge, et selline tunnus ei mõjuta aga mingil moel taaskasutustoimingu kui sellise mõju keskkonnale. Niisugune toiming võib avaldada keskkonnale olulist mõju niisamuti nagu kõrvaldamistoiming.

Sellele ja veel kahele argumendile (vt punkte 42 ja 43) tuginedes leidis Euroopa Kohus, et kmh direktiivi mõiste on iseseisev mõiste, mille sisu peab vastama direktiivi eesmärgile. Direktiivi eesmärk on aga tagada kõigi oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivate projektide mõju hindamine enne neile loa andmist. Seega hõlmab selle I lisa punktides 9 ja 10 ja II lisa punktis 11 kasutatud mõiste ka jäätmete taaskasutust.

Edasi hindas Euroopa Kohus sellest mõistest lähtuvalt Itaalia vastvate õigusaktide kooskõla kmh direktiiviga.

Huvitavam osa on siinkohal ehk kohtuotsuse punktides 51-60, kus analüüsitakse, kuidas suhestuvad omavahel jäätmedirektiivi artiklis 11 ettenähtud võimalus vabastada teatud taaskasutusrajatised loa omamise kohustusest ja kohustus hinnata nende taaskasutusrajatiste keskkonnamõju, mis kuuluvad kmh direktiivi II lisa kohaldamisalasse. Kohtu otsusest võib järeldada sisuliselt seda, et rajatise võib küll loakohustusest vabastada, kuid keskkonnamõju tuleb igal juhul hinnata, kui see võib olla oluline.

Kuidas sakslased Egiptimaale veiseid vedasid: C-300/05

Lugu sellest, kuidas sakslased Egiptimaale lehmi vedasid ja mis sellest kõigest sündis, on kirjas kohtuasjas C-300/05 tehtud otsuses.

Resolutiivosa: loomade kaitse huvides tuleb loomade veo aja sisse lugeda ka nende peale- ja mahalaadimise aeg.

Veiniaktsiisist: C-5/05

Euroopa Kohus otsustas täna, et kui füüsiline isik, kes tegutseb väljaspool oma kutsetegevust ja tulu saamise eesmärgita, ostab ühes liikmesriigis endale ja teistele füüsilistele isikutele aktsiisiga maksustatavat kaupa, mis on selles riigis õiguspäraselt ringluses, ja laseb selle teise liikmesriigi transpordifirmal vedada sellesse teise liikmesriiki, siis peab ta tasuma aktsiisimaksu ka selles teises liikmesriigis. Esimeses liikmesriigis tasutud aktsiisimaks tuleb aga tagastada (kohtuasi C-5/05: Joustra).

Juhtus nõnda, et härra Joustra ja 70 tema sõpra olid Hollandis moodustanud veiniklubi (Cercle des Amis du Vin). Joustra tellis selle liikmete ja enda tarbeks Prantsusmaalt märjukest, ületamata seejuures kehtestatud koguselisi piirmäärasid (90l veini inimese kohta). Hollandisse vedas veini Joustra korraldusel Hollandi transpordifirma, laadis selle Joustra garaazhi, kust viimane kastid oma sõpradele laiali jagas. Kogu saadetis sai ka korrektselt deklareeritud, kuna Joustra oli tolliametis arvel kui direktiivi 92/12/EMÜ tähenduses registreerimata ettevõtja. Hollandi tolliamet nõudis aktsiisimaksu tasumist ja selle otsuse vaidlustamise käigus jõudis asi eelotsusetatotluse esitamiseni.

Hollandi kohus küsis sisuliselt seda, kas direktiivi aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (92/12/EMÜ, muudetud direktiiviga 92/108/EMÜ) tuleb tõlgendada selliselt, et kui „füüsiline isik, […] kes ei tegutse kutsealaselt ega tulu saamise eesmärgil, omandab esimeses liikmesriigis nii enda kui teiste füüsiliste isikute tarbeks aktsiisiga maksustatavat kaupa, antud juhul veini, mis selles liikmesriigis on tarbimiseks ringlusse lubatud, ja laseb seejärel selle kauba oma nimel kohale vedada teises liikmesriigis asuval transpordiettevõtjal, kuulub aktsiis tasumisele ka viimasena nimetatud riigis“.

Kohus märkis kõigepealt, et härra Joustra suhtes ei saa kohaldata registreerimata ettevõtjat puudutavat eriregulatsiooni, kuna tegelikult tal sellist staatust ei olnud.

Seejärel hindas kohus, kas Joustra suhtes saab kohaldada direktiivi artiklit 8, mille puhul tuleks aktsiis tasuda vaid riigis, kus vein sai soetatud ehk Prantsusmaal. Selle sätte kohaldamine nõuab kohtuasjas C-296/95: EMU Tabac jt langetatud otsuse kohaselt, et kauba soetab „füüsiline isik“ „enda tarbeks“ ja veab selle „ise“ kohale.

Joustra on küll füüsiline isik, aga soetas veini ka teiste isikute tarbeks ning ka vedu teostas transpordiettevõtja, mitte tema ise.

Vedamise küsimuses toetas Euroopa Komisjon muuseas võimalust, et ka transpordiettevõtja vahendusel teostatav vedu võiks olla hõlmatud artikliga 8 (vt punkti 38).

Euroopa Kohus aga tõlgendas artiklis 8 kasutatud sõnapaari „nad veavad“ väga kitsalt (nagu ta oli eelnevalt teinud ka sõnapaariga „oma tarbeks“). Esiteks seetõttu, et kui vahendaja kaudu vedamist võimalust oleks soovitud ette näha, siis oleks direktiivis ka niimoodi sõnaselgelt kirjas. Seda kinnitab ka asjolu, et hiljuti on komisjon esitanud direktiivi muutmise ettepaneku eesmärgiga laiendada artikli 8 kohaldamisala ka kaubale, mida veetakse füüsiliste isikute nimel. Teiseks toetub Euroopa Kohus asjaolule, et kui artikkel 8 oleks kohaldatav ka siis, kui vedaja ei ole füüsiline isik isiklikult, siis suureneks pettuste oht.

Artiklit 8 ei saa seega kohaldada, kui ühes liikmesriigis enda tarbeks soetatud aktsiisiga maksustatava kauba veab selle isiku nimel teise liikmesriiki transpordiettevõtja.

Seejärel hindas Euroopa Kohus, kas Joustra olukorra suhtes saab kohaldada mõnd muud direktiivi artiklit. Kõigepealt märkis kohus, et artiklit 10 ei saa kohaldada, kuna ettepaneku veoks tegi ostja, mitte müüja. Artiklit 9 ei saa aga kohaldada seetõttu, et direktiivi seitsmenda põhjenduse ja üldise mõtte kohaselt tuleb igasugust kaupa, mis pole soetatud rangelt isiklikuks tarbeks, lugeda kubanduslikul eesmärgil hoitavaks kaubaks. Heites kõrvale artiklid 10 ja 9 jõudis kohus järeldusele, et tuleb kohaldada artiklit 7, mille tulemusena peab selles liikmesriigis, kus kaup soetati, tasutud aktsiisi kauba sihtriigi aktsiisi tasumisel tagastama (vt direktiivi artikli 7 lg 6 ja artikkel 22 lg 3). Kui keeruline see üksikisiku jaoks olla võib, ei oska aimatagi.

Muide, kohtujuristi ettepaneku kirjutas käesoevas asjas kuu enne Euroopa Kohtust lahkumist F. G. Jacobs. Sellest ettepanekust on kohus otsuse tegemisel osaliselt ka lähtunud. Osaliselt seetõttu, et kohtujurist Jacobsi arvates peaks oma tarbeks ostmise puhul võimaldama aktsiisi tasumist ainult kauba lähteriigis ka siis, kui seda ostja nimel transpordib kolmas isik .

Otsuse praktilist tähtsust ja mõju igapäevaelus tehtavaile valikuile ei tasu alahinnata!

(24. novmebri lisa: artiklike selle kohtuasja kohta Euobserveris)

Dividendide tulumaksustamine: C-513/04

Ajendi selle postituse kirjutamiseks andis asjaolu, et üks kallitest kolleegidest on kirjutamas dividendide tulumaksustamisest magistritööd.

Niisiis, 14. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-513/04: Kerckhaert ja Morres. Belgias elavad abikaasad härra Kerckhaert ja proua Morres (kõlalt nagu Keck ja Mithouard, kas pole?) said Prantsusmaa ettevõtjalt märkimisväärset dividenditulu. Prantsusmaal peeti sellelt kinni tulumaks 15%.

Kerckhaert-Morres soovisid Belgias tuludeklaratsiooni esitades, et Prantsusmaal tasutud tulumaks arvestataks maha Belgias tasumisele kuuluvast 25% tulumaksust. Niisugune võimalus oli ette nähtud Prantsusmaa-Belgia topeltmaksustamise vältimise lepingus ja samuti Belgia õigusaktides, millest see aga mingil põhjusel hiljem välja arvati. Selle tulemusena abikaasade tulumaksukohustust ei vähendatud.

Algatatud kohtumenetluse käigus esitas Genti kohus Euroopa Kohtule küsimuse, kas olukord, kus ühes liikmesriigis asutatud äriühingult saadud dividenditulu suhtes kohaldatakse sama maksumäära kui mõnes muus liikmesriigis asutatud äriühingult saadud dividenditulu suhtes, kusjuures aktsionäril ei ole võimalik viimases liikmesriigis kinnipeetud tulumaksu esimeses riigis maha arvata, on vastuolus EÜ artikli 56 lõikega 1.

Euroopa Kohus on oma eelnevas kohtupraktikas leidnud, et kui ühes liikmesriigis koheldakse tesiest liikmesriigist saadud dividende teisiti kui samast liikmesriigist saadud dividende, keeldudes nendele andmast samu maksusoodustusi, siis on tegemist asutamislepinguga antud põhivabaduste piiranguga (vt kohtuotsuse punkt 16).

Antud asjas ei olnud aga Euroopa Kohtu arvates tegemist diskrimineerimisega, kuna nii Belgia kui ka muudest liikmesriikidest pärit dividende maksustatakse ühtmoodi 25% tulumaksuga. Samuti ei ole tegemist erinevate olukordade võrdse kohtlemise tõttu põhjustatud diskrimineerimisega.

Probleem on siinkohal kahe liikmesriigi üheaegses maksupädevuse teostamises, mida ühenduse õigusega reguleeritud ei ole (valdkonnad, kus seda on tehtud, on loetletud otsuse punktis 22). Järelikult on see liikmesriikide endi asi reguleerida selliste ebameeldivate olukordade vältimist ja EÜ artikliga 56 siinkohal vastuolu ei esine.

Eesti kontekstis oleks Kerckhaertil ja Morresil ilmselt võimalik tugineda otse vastava maksulepingu sättele, kuna see annab isikutele õigusi ja paistab olevat piisavalt täpne, et olla otsekohaldatav. Kas ka Belgias?

Eesti seisukohad merereostuse asjas: C-308/06

Eile (16.11.2006) esitas välisminister valitsuse istungil heakskiitmiseks Eesti kirjalikud märkused Euroopa Kohtus pooleliolevas eelotsusemenetluses C-308/06: Intertanko jt v. Secretary of State for Transport.

Eelotsusetaotluse on esitanud High Court of Justice (England and Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court) ning selles seisvad küsimused käsitlevad merereostuse tekitamise eest karistamise direktiivi (2005/35/EÜ) kooskõla rahvusvahelise konventsiooniga laevade põhjustatud merereostuse vältimise kohta (eestikeelne põhitekst avaldamata, viimane protokoll on siin) ja ÜRO mereõiguse konventsiooniga.

Eesti on pidanud vajalikuks võtta sõna, kuna vastus nendele küsimustele puudutab teda otseselt kui rannikuriiki. Direktiiv on võrreldes konventsioonidega kitsendanud vastutust välistavate erandite ulatust ja Eesti, „tulenevalt soovist näha merereostuse regulatsiooni pigem rangemana“, peab vajalikuks toetada seisukohta, mille kohaselt see ei ole konventsiooniga vastuolus (allikas: Valitsuse 16.11.2006 istungi kommenteeritud päevakord). Tubli.

Tuletagem meelde, et sama direktiivi käsitleb ka kohtuasi C-440/05: komisjon v. nõukogu. Selles kohtuasjas puudutab vaidlus kõnesoleva direktiivi rakendamiseks kehtestatud raamotsust 2005/667/JSK, ning keerleb ümber küsimuse, kas see oleks tulnud vastu võtta EÜ asutamislepingu või Euroopa liidu lepingu alusel ehk kas selle sisu ja eesmärk puudutab liidu esimest või kolmandat sammast. Sarnases kohtuasjas C-176/03: komisjon v. nõukogu (tulevane klassika!) eelmisel sügisel langetatud otsuse põhjal võib juhutuda, et õigus jääb komisjonile. Lisalugemist siit.

Keskkonnamõju hindamine Iirimaal: C-216/05

Täna jõudis avalikkuse ette ka otsus kohtuasjas C-216/05: komisjon v. Iirimaa, milles komisjon leidis, et Iirimaal kehtestatud tasu üldsuse osalemisele keskkonnamõju hindamise menetluses on vastuolus keskkonnamõju hindamise direktiivi 85/337/EMÜ artikliga 6 (direktiiviga 97/11/EÜ muudetud versioonis, vt artikli 1 lg 8).

Komisjoni arvates tuleneb see vastuolu esiteks asjaolust, et direktiiv ei näe niisuguse tasu võtmist sõnaselgelt ette. Teiseks on tasu võtmine vastuolus direktiivi ülesehituse ja eesmärgiga, kuna mõjutab või võib mõjutada üldsust menetluses osalemisest loobuma, mis omakorda toob kaasa selle, et menetluse käigus jääb kogumata kogu vajalik informatsioon. Kolmandaks ei saa niisugune tasu olla osa üldsusega konsulteerimise üksikasjalikust korrast, mille kehtestamine on direktiivi artikli 6 lõikes 2 antud liikmesriigi pädevusse. Neljandaks takistab või võib see takistada eriti madalama sissetulekuga inimestel kmh-menetluses osalemist.

Euroopa Kohus nende argumentidega ei arvestanud, vaid leidis, et maksimaalselt 65-eurone osalemistasu ei ole keskkonnamõju hindamise direktiiviga vastuolus.

Kohus märkis kõigepealt, et esimese argumendiga ei saa nõustuda, kuna liikmesriikidel on direktiivi rakendamise meetodite valikul ulatuslik kaalutlusruum ning ühenduse õigusest ei ole võimalik tuletada eeldust, et administratiivsete tasude võtmine ühenduse õigusega reguleeritud valdkonnas oleks lubatud üksnes siis, kui see on mingis ühenduse õigusaktis selgelt ette nähtud (vt kohtuotsuse punkt 27 ja kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punkt 34).

Võimaliku takistuse kohta, mis mõjutab üldsust osalemisest loobuma, märkis Euroopa Kohus, et kuigi haldusliku iseloomuga tasu kehtestamine ei ole direktiiviga põhimõtteliselt vastuolus, ei tohi see aga olla niivõrd kõrge, et hakkaks takistama direktiivi täieliku mõju saavutamist vastavalt selle direktiivi eesmärgile ehk takistaks artiklis 6 antud osalemisõiguse kasutamist.

Euroopa Kohus märkis pikemalt põhjendamata, et 65-eurost maksimumtasu ei saa selliseks takistuseks pidada. Täpsemaid põhjendusi võib hea lugeja leida kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punktidest 43-45, millest selgub, et Iirimaa keskmist palka ja teisi administratiivseid lõivusid arvestades ei ole tegemist ülemäära suure väljaminekuga. Kohtujurist tugines oma argumentatsioonis siinkohal tõhususe põhimõttele, mille kohaselt ei tohi siseriiklikud õigusnormid muuta ühenduse õigusega antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks.

Ühe huvitava mõttevälgatusena võiks ära märkida komisjoni argumendi, mida võib lugeda kohtujurist Stix-Hackli ettepaneku punktist 20. Komisjon märgib seal nimelt, et sellise tasu kehtestamine on vastuolus ka EÜ artiklis 174 lõige 2 väljendatud saastaja maksab põhimõttega, kuivõrd kulud, mida peaks kandma keskkonda mõjutava tegevuse arendaja, peab niisugusel juhul kandma hoopis üldsus või isegi inimene, keda see tegevus otseselt puudutab. Täpset vastust sellele argumendile ettepanekust või otsusest ei leia; ilmselt seetõttu, et kõik ülejäänud argumendid on piisava veenvusega ümber lükatud.